Anne Veesaar homses LP-s: ma ei ole andekas, aga see-eest töökas ja sihikindel
Nädal tagasi ehmatas Anne Veesaar (58) Eesti ühe vaadatuima seriaali „Õnne 13” fänne ütlusega, et tema kehastatav Mare roll on ta tapnud.
Täna rehmab ta selle peale naerdes käega ja teatab kurjakuulutava muigega, et oma soovidega tuleb olla ettevaatlik. Seriaalitäheks saamine oli täpselt see, millest Anne kunagi unistas. Nüüdseks on ta löönud oma selja taga kinni kahe riigiteatri uksed, et elus ei tekiks mugavustsoon ja oleks aega tegelda ka sellega, mis teeb hingele pai. Ta juhendab näitlemise kõrval huvikeskuses „Kullo” teatriringi. „Ma usun, et lapsed õpetavad mind rohkem kui mina neid. Nad ei kujuta ettegi, kui palju nad mulle erialaselt juurde annavad,” rõõmustab Anne.
Millisena te noorena oma näitlejakarjääri ette nägite, kas riigiteatri näitlejana või vabakutselisena, seriaali- või filminäitlejana?
Ma nägingi seda nii ette, et ma mängin ühes telesarjas. Aga ükski inimene poleks suutnud ette kujutada, et see sari võib nii kaua kesta. Kui ma olin väike laps, siis seriaalis „Mis Koosta peres uudist?” mängis üks sama vana tüdruk, kui mina tol ajal olin. Kusjuures see tüdruk oli hiljem meil Õnne tänava seriaali kunstnik ja ta isa oli „Õnne” seriaali looja. Aga ma mäletan, kui Valgas vaatasin seda seriaali mustvalgest telekast Rekord 6 ja mõtlesin, et midagi sellist tahan teha. Ja selle ma saingi. Nii et olgem väga ettevaatlikud oma unistustega!
Ja nüüd on teil tunne, et unistus on kurjalt kätte maksnud?
Mulle tundub, et ma võin ennast väänata kuidas tahes ja teha mida iganes, aga esimene kujutlus ka publikul, kes tuleb mind teatrisse vaatama, on see, et mida „Õnne” Mare nüüd mängib. Näiteks mu viimases tükis mängib Mare katoliku nunna. Isegi kolleegid Vanemuises naeravad, et tükk „Kaks vana naist”, mida me Terje Penniega mängime, on „Õnne” naiste etendus. Need kaks ei puutu absoluutselt üksteisesse, aga esmalt seostatakse kõike ikka „Õnne 13-ga”. Seda teevad isegi kolleegid, kes ometigi teavad selle töö spetsiifikat, et sa teed oma rolli ära ja elad oma elu edasi.
Isegi kui olen väljaspool Eestit elavate eestlastega, ei suuda nad öelda mulle Anne, vaid ütlevad Mare, ja see viskab ära. See ei meeldi mulle. Kui ma suvel sõitsin Kanadasse, tuli üks eesti mees mulle vastu ja küsis, kas Allan sai selle kella tagasi. Ma mõtlesin, et millest see inimene minuga räägib. Mis Allan? Mis kella? Ma ei saanud aru. Pärast tuli välja, et seriaalis oli mingi koht, kus Allan andis Mare kingitud kella ära kellelegi teisele. Ma ei teadnud sellest midagi. Loomulikult ei osanud ma sellele küsimusele vastata ja see inimene oli hämmingus, et kuidas ma ei tea seda.
Millal te esimest korda aru saite, et olete sellesse rolli nii-öelda lõksu jäänud?
Kui kümme aastat sai tehtud, sain aru, et nüüd on lõks käes. Kui ma lahkusin Vanalinnastuudiost, siis ühel hetkel hakkasin seda tajuma. Kaua sellest siis on? Mul on ka sassis, et kas see on nüüd 22. või 23. hooaeg, ja ammugi ei suuda ma arvet pidada, mitu seeriat ma olen mänginud. Ma teen võttepäeva ära ja unustan. See on mu töö ja kui saab tehtud, siis lähen järgmise töö juurde. Aga kui seda pidevalt meelde tuletatakse, siis on raske unustada. Kusjuures viimane kord, kui mulle seda meelde tuletati, oli isegi päris lõbus. Meil oli uue lavastuse kontrolletendus ja vaatamas olid ainult sõbrad-tuttavad. Me ei olnud valmis selleks, et publik meid mitu korda aplausiga tagasi kutsub. Arvasime, et kuna on kontrolletendus, siis ühe korra viisakalt kummardad ära ja kõnnid minema. Aga ei. Ja siis ma olin kuidagi tohutult kohmetu seal koogutades, aga aplaus ei lõppenud. Pärast Andrus Vaarik ütles mulle, et ma ei oskagi kummardada, sest „Õnne 13-s” ei kummardata. Seda oli öelnud talle ta kõrvalistuja, kui nad olid hakanud naerma, et mida see Anne veiderdab laval. See nali mulle täitsa meeldis.
Pikka intervjuud loe juba homme ilmuvast LP-st!
