Anne Veski aegumatu edu üheks alustalaks tuleb ilmselt pidada suhtumist. Kui tahad leiba teenida, tuleb lavale minna, ja ei mingit targutamist, ütleb ta.

„Olen algusest peale olnud meelelahutusartist ja olen siiamaani,” rõhutab lauljatar. Tsirkust ta teha ei kavatse ja ühiskondlik-poliitilise sõnumiga laule esitades maailma muuta samuti mitte.

Mida poisid sus nägid, et bändi võtsid?
Minus pole pidanud keegi midagi nägema, vanajumal on ülevalt sõrmega näidanud, et sa pead laval olema. Nüüd ma mõtlen nii.
Õppisin muusikakoolis klaverit, vend oli kolm aastat varem ja tegi bändi. Me võtsime bändi üle, kui nad lõpetasid. Õed-vennad, pisike koht ja nii ma sinna lavale sattusin, Junostit (nõukaaegne süntesaator – toim) mängima. Kui 11. klass oli käes, olid mul juba oma laulud. Ma ei ole selle peale kunagi mõelnud, olen elus teinud seda, mida on pakutud, lõbutsenud.

Ja ma ei teeks mitte mingil juhul seda intervjuud personalijuht Anne Veskiga?
Kui oleks kõigekõrgemal olnud muud plaanid, siis teeksid. Tegelikult elus antakse inimestele valikud ja sa ikka valid selle, mis on südamele lähedasem. Mul pole mingit suurt soovi olnud lauljaks saada, elu on mind selleks teinud. Ja mulle on see meeldinud.

Pikemalt loe Anne Veski intervjuud juba homsest laupäevalehest LP!