Äpardused ja ettevalmistused ringreisil. Neeme Järvi mööda maailma ekselnud taktikepp ja võõrad pillid

 (5)
„Kui lähen pulti ja hakkan juhatama, tuleb alati hea tuju,” sõnab maestro. 
„Kui lähen pulti ja hakkan juhatama, tuleb alati hea tuju,” sõnab maestro. Foto: Rauno Volmar

Milline on ERSO töö tulemus, näeb ja kuuleb publik kontsertidel. Milline on aga esinemiseelne ja -järgne päev, sellest räägivad Armeenia ja Gruusia ringreisil viibivad muusikud.

Eesti esindusorkester ERSO on reisinud paljudes riikides, millest mõni on olnud rohkem, mõni vähem eksootiline. Muusikute jaoks pole sugugi haruldane, et kohaliku kultuuriga tutvumise aeg tuleb näpistada une arvelt. Muu kulub bussis loksumisele, proovidele ja kontsertidele. Ka käimasolev Armeenia-Gruusia ringreis võtab orkestri ilmselt tõsiselt võhmale, sest esinemised on kolmes linnas ja pikad vahemaad sõidetakse bussiga. Teekond Jerevanist Thbilisisse kestis ei vähem ega rohkem kui kaheksa tundi.

ERSO vioolarühma abikontsertmeister Liina Žigurs ütleb, et erinevate riikide ja traditsioonide nägemine kaalub tema jaoks üles ringreisiga kaasnevad keerulised olukorrad. Samal arvamusel on ka pianist Mihkel Poll, kes soleeris ERSO ees Jerevani ja Thbilisi kontsertidel. „Näiteks Jerevani kontserdile eelnenud reisiteekond oli üsna väsitav ja lisas kahtlemata esinemisele pinget. Samas kompenseeris selle Hatšaturjani-nimeline ilus, hea akustikaga saal ning Armeenia väga soe ja toetav publik, kellele oli tõeliselt hea tunne esineda,” kiidab Poll.

Mihkel Poll ja Neeme Järvi tänavad Kahhidze muusikakeskuse laval publikut. Foto: Rauno Volmar

Kuidas valmistuda väsitavatel lennu- ja pikkadel bussireisidel peamiseks – kontserdiks? Löökpillirühma kontsertmeister Madis Metsamart ütleb, et tema vajab enne kontserti eelkõige võimalust keskenduda. „See on endasseminek ja oma pigem erksa närvikava maharahustamine, positiivsete mõtete mõtlemine, et ärevust vähendada,” räägib ta. Mihkel Pollil on jõu kogumiseks kujunenud selgem rutiin. „Tavaliselt söön varajase lõuna ja püüan pärast seda kindlasti paariks tunniks puhkama heita. See aitab leida õhtuks värskust ja jõudu,” lausub ta. Kontserdipäev on tema jaoks alati eriline, täis ootust ja ärevust.

Esimene inimene, keda publik ERSO kontsertidel lavale astumas näeb, on peaaegu alati Liina Žigurs. Tema jaoks on seegi omamoodi rutiini osa. Žigurs peab oluliseks, et proovi ja kontserdi vahele jääks hetk, mil end maha laadida. „Aga siis juba riided selga, nägu pähe ja saali tagasi,” ütleb ta.

Liina Žigurs enne lavale minekut Foto: Rauno Volmar

Kontserdipäev on alati eriline

Tuuril elatakse mitmes mõttes teistsugust elu kui ERSO argipäevadel Eestis. „Tavaliselt istud hommikul proovi, teed oma asja ära ja lähed minema, aga tuur muudab vaatenurka oma orkestrile. Inimesed peavad hakkama omavahel rohkem suhtlema, sest reisil oleme paratamatult kõik ninapidi koos,” selgitab Žigurs. See on üks põhjus, miks talle välisreisid meeldivad – need ühendavad inimesi.

Üks põhjus, miks Žigursile välisreisid meeldivad – need ühendavad inimesi.

ERSO tšellorühma kontsertmeister Theodor Sink on kuulnud kõikvõimalikest rutiinidest, mis muusikutel enne kontserti on. „Mõni peab vahetult enne kontserti magama, mõni sööma ja mõni ei taha üldse süüa. Mõni mediteerib. Mina ei ole veel oma asja leidnud, sest kui midagi proovin, on sellel iga kord erinevad tulemused,” muigab ta. Kuid kui Sink juba hoos on, ei ole tal tingimata eraldi rahulikku aega vajagi. See oleneb muidugi kava raskusest. „Mitte et ma ei annaks endast igal kontserdil 100%, vaid mõni kontsert lihtsalt nõuab rohkem energiat,” täpsustab ta. Eelkõige püüab Sink leida tasakaalu enesekindluse ja avatuse vahel. „Laval tekib ikka mõni improvisatsioonivõimalus. Igasugu asju juhtub, seega tuleb alati hetkes kohal olla ja suuta võimalikult kiiresti reageerida.”

Tšellistid Joosep Kõrvits (vasakul) ja Theodor Sink pool tundi enne Thbilisi kontserdi algust lava taga Foto: Rauno Volmar

Eriti kiired kohanejad peavad olema muusikud, kelle päralt on orkestri kõige suuremad pillid, mis enamasti välisreisidel kaasas ei käi. Näiteks pianist Mihkel Polli ja timpaneid mängivat Madis Metsamarti ootab reisil alati üllatusmoment. „Selliste üllatustega harjub ja kogemuste kaudu õpib ka keerulisemate pillidega kohanema,” selgitab Poll. „Minu jaoks on pillid sageli uued ja see tekitab väikese adrenaliini. Tutvume pillidega muidugi juba proovis, aga kontserdil lisandub natuke suurem panus, millele pill reageerib pisut erinevalt. Ühest küljest tekitab ebakindlust, et pillid on välismaa reisidel alati uued, aga teisalt on see huvitav,” arvab Metsamart.

Loe veel

Enamik muusikuid reisib siiski koos pillidega. Theodor Sinki võiks välisreisil vabalt oma tšello parimaks sõbraks pidada. Nii tihedasti püsib pill tema kõrval. Sel on konkreetne põhjus. Tema kasutada on praegu nimelt Eesti pillifondi tšello, 1842. aastal valminud pill, mille on teinud tuntud meister Auguste Sébastien Bernardel. Vastupidi puhkpillide vasele lähevad puidu kõlaomadused ajaga ainult paremaks. „Sellised pillid on väärtuslikud nii oma ajaloo kui ka kõlaomaduste poolest. Selle tunde ja tämbri erinevusest saab professionaal aru,” kinnitab Sink. Seda, et pill on kellegi teise oma, teadvustab ta teravalt: „Tšello on kindlustatud, aga kindlustus kehtib vaid siis, kui olen kogu aeg pilli juures.”

Thbilisi kontserdiks jõudis maestro Järvile järele ka mööda maailma ekslema läinud kohver, mis sisaldas tähtsaimat – dirigendikeppi. Foto: Rauno Volmar

Liina Žigurs võtab võimaluse korral enne proovi aega nii enda kui ka pilli häälestamiseks, et rahulikult pikki noote mängida. „Mulle meeldib tunda, kuidas pill vibreerib. Siis võib panna silmad kinni, kuulata, kuidas tekivad juurde alam- ja ülemhelid, mis käivad tervest kehast läbi. Eks mõneti mõjub see ka meditatiivselt, helid mõjuvad ju tervele organismile,” tunnistab Žigurs.

Ent kui kontsert saab läbi ja sellega kaasnenud adrenaliin taandub? Theodor Sink usub, et parim moodus pinget maha laadida on end korralikult välja magada. „Püüan end iga päev maksimaalselt ära väsitada, et ei tekiks võimalustki, et uni ei tule. Üritan üle päeva trenni teha ja võimaluse korral raamatut lugeda. Praegu loen näiteks Steinbecki versiooni kuningas Arthuri tegudest,” ütleb ta.

Löökpillirühma kontsertmeister Madis Metsamart mõtleb enne kontserti positiivseid mõtteid. Fotod: Rauno Volmar

Ei mingit alkoholi

Kui mainin, et nii mõnigi kunstnik-näitleja-muusik on ennast maandanud hoopis alkoholiga, ei ole Sink sellest kuigi heal arvamusel. „Mõnele ehk toimib ja mõnikord pärast väga suurt kontserti ongi tore välja minna, aga kui kontserdid on igal nädalal ja tahad seda iga kord tähistada, siis ei ole see kuigi jätkusuutlik.” Mihkel Poll tunnistab, et temal erilisi maandamistehnikaid ei ole, ta usaldab lihtsalt loodust. „Tegelikult on õnnestunud kontserdile järgnev aeg interpreedile üks õnnelikumaid. Seda erilist tunnet, mis sind siis valdab, on isegi raske sõnadesse panna,” sõnab ta.

"Seda erilist tunnet, mis sind siis valdab, on isegi raske sõnadesse panna,” sõnab Poll.

Kui uurin enne Thbilisi kontserti maestro Neeme Järvilt, millised on tema kontserdieelsed ja -järgsed harjumused, selgub ootamatult, et Armeenia ja Gruusia reisil pole rutiinist juttugi. Tavapärane kontserdireis pöörati pea peale juba Tallinna lennujaamas, kus tema ja ta naise kohvrid lennukist maha jäeti. „Saime kohvrid kätte neli päeva hiljem,” ütleb Järvi, kellel muu eluks olulise kõrval jäi omapäi mööda maailma rändama ka taktikepp. „Kujutage ette, kui lennukilt oleks mõni pill maha jäetud? Aga minu pill ongi ju taktikepp. Juhatasin nüüd ilma selleta, kätega. Dirigent saab seda õnneks teha,” ütleb Järvi.

Jutu lõpetuseks tunnistab ta muiates, et ringreisi esimesele kontserdile Jerevanis tuli äpardus ainult kasuks: „Suure vihaga sai seal antud suurepärane kontsert!” Ja mis peamine: kui Neeme Järvi on kord juba laval orkestri ees, kaob tal mõtteist kõik muu. „Kui lähen pulti ja hakkan juhatama, tuleb alati hea tuju,” sõnab maestro. 

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare