Armin Kõomägi: paremas maailmas töötavad poliitikud tsirkuses. Valitsevad insenerid ja poeedid

„Kõigepealt hakkas mulle meeldima kirjutamine, sellega kaasnev magus teadmatus, kuhu lugu välja viib. Kohe seejärel hakkas meeldima lugemine,” ütleb Armin Kõomägi, ärimehest kirjanik, kes võitis tänavuse romaanivõistluse.

Mõnusas keskeas edukas ärimees Armin Kõomägi võitis oma romaaniga „Lui Vutoon” tänavuse romaanivõistluse. Küllap on see tavaline kadedus, aga kas pole meie, eestlastega nii, et kui kuuleme jõuka ärimehe saavutustest kirjanikuna või pankurist bändimehest või ärijuhist filmilavastajast, siis kõigepealt tahame hüüda (nagu teatrimees Stanislavski): „Ei usu!”

Ei usu, sest „päris” kunsti saab teha vaesuses ja valus. Ärimees lihtsalt ei saa selle kiusliku mõttemalli kohaselt olla hinnatud kirjanik.

„Ma ise olen ka pigem kahtleja ja kahtlustaja tüüp. Kuid samal ajal, täieliku vasturääkivusena, võin olla ka ülimalt naiivne ja lapselik. Ja tuleb tunnistada, see viimane olek on mulle meelepärasem kui kõiges kahtlemine. Olen sageli pidanud endas pettuma, kui taban end stereotüüpide küüsis kiibitsemast. Eks katsun sellistest juhtumitest õppida,” vastab Armin Kõomägi (45) mu mõttekäigule.