Artist ma olen, pole kahtlustki

„Kohtume kell viis, dressid kaasa. Hurraa!” Lauri Nebeliga intervjuu kokkuleppimine lõpeb enne, kui olen jõudnud protestida, et „ma sooviksin lihtsalt rääkida”.

Lauri Nebel (64) käsib end sinatada, vastuvaidlemist ei luba ja kordab, et „dressid olgu kaasas! Pärast ma võib-olla räägin natuke. Kui sa oled üldse võimeline mind siis kuulama”.

On laialt teada, et näitleja Lauri Nebel on otsekohese ütlemisega ja võib asjad keerata niipidi, milleks ei ole keegi valmis; aga et ta üheksandat aastat judolapsi treenib, seda ei tea keegi – ja ma olen valmis.

Aga, spordiriided kandekotis, jään ma lootusetult hiljaks. Haabersti sotsiaalkeskuse esimesel korrusel trenn juba käib. Sensei Lauri Nebel valges kimonos möllab juba lastega tatamil.

Paljaste varvastega Lauri Nebel juhatab mu nurka istuma. Järgneva kolmveerand tunni jooksul kogen, et olen judotreeningu asemel sattunud ühe elupõlise näitleja monoetendusele. Teatrimehe Voldemar Panso õpilane Lauri Nebel painutab lapsi sillaks ja spagaati, teeb nendega rütmi- ja hääleharjutusi, moondab näo koledaks ja möirgab – lapsed tehku järele. Siis paneb korraga tuled pimedaks, käsutab lapsed pikali ja mängib neile flöödil nukrat viisikest. Loeb mõistatusi ja järjemuinasjuttu. Lapsed kuulavad, teevad kõike kaasa, ja kui ei tee, pole häda midagi. Nebel ei käsuta kedagi, ütleb vaid, et „kommikott näeb!”. See tähendab, et laest rippuva nööri otsas ripub kotike, kust iga laps saab trenni lõpus kummikommi.