Arvamine ja teadmine
Tore, et igale ühiskonnagrupile leidub oma pidu! Uurisin minagi Arvamusfestivali programmi ja silme eest võttis kirjuks: nii palju lavasid, nii palju kõnelejaid! Küll see võib olla vägev vaatepilt, jutukõmin aga kostab kahtlemata kilomeetrite kaugusele, nagu müristaksid silmapiiri taga kuulipildujad.
Minul isiklikult on arvamisega viimasel ajal kehvad lood, juba ainuüksi see sõna ajab närvi. Ja süüdi on selles paraku presidendivalimised. Ikka juhtub, et minu juurde astub mõni lihtsameelse näoga kodanik ja pärib:
„Kes see siis meie uueks presidendiks saab kah?”
Vastan, et mul pole õrna aimugi, aga kodanik ei jää rahule, vaid uurib edasi:
„Aga mis sa arvad?”
„Mitte midagi ei arva,” ütlen mina, aga endal on kole tahtmine kodanikule mingi asjaga pähe lüüa. Tema aga teeb mõtliku näo ja lausub:
„Noh, mina arvan et … saab.”
„Miks nii?” küsin mina ärritunult. „Millest sa seda järeldad? Miks just tema?”
„Ei tea,” kostab kodanik häirimatult. „Ma lihtsalt arvan nii.”
Arvamine on moes. Vaatan igal õhtul saadet „Eesti mäng” ja küll seal alles arvatakse! Ehkki tegelikult võiks lihtsalt teada. Aga selgub, et inimesed on uskumatult rumalad. Ameti poolest võiksid justkui kuuluda (loov)intelligentsi hulka, aga ei tea mitte millestki mitte midagi. Ometi on õige vastus alati ette antud, see tuleb lihtsalt kolme variandi hulgast üles leida. Kuid sellestki pole abi ja seega lihtsalt arvatakse, umbropsu, suure lusti ja naeruga ning enamasti muidugi valesti. Arvamine ongi õnnemäng, sarnane loteriiga. R-kioskites näeb pidevalt inimesi, kes maksavad raha selle eest, et saaksid arvata, milline number loosimisel võidab. Tahaks neile alati öelda: ärge tekitage järjekorda, minge koju, te arvate nagunii valesti! Hoopis sümpaatsemad on hot dog’i ostjad. Nemad ei arva, vaid teavad täpselt, et nad soovivad oma kabanossi sinepiga, mitte ketšupi või majoneesiga.
Erilist naudingut pakuvad arvajatele säärased teemad nagu „kes ma olin eelmises elus”, „mis on elu mõte”, „miks õlu on parem kui naised” jne. Mida udusem ja tobedam, seda parem. Selliste küsimuste vastuseid ei saagi teada, seal saab üksnes arvata, pikalt ja laialt.
Ma tõesti ei tea, kellest saab järgmine Eesti Vabariigi president. Ei võigi teada. Aga kannatust – juba mõne aja pärast on see selge! Ja siis me juba teame seda, mitte ei pea arvama, nii nagu me praegu teame varasemate presidentide ja riigivanemate nimesid. Või äkki mõni ei tea? Noh, las tema siis arvab.
