Arvo Kukumäe lesk Marit Meri: ta oli mu elu kullatera. Kõigest hoolimata

Kui kõik inimesed oskaksid oma vigade eest nii ilusasti andeks paluda kui tema, püsiksid kõik liidud koos, meenutab näitleja Arvo Kukumäe lesk Marit Meri nende kooselu.

Kevadel meie seast lahkunud armastatud filminäitleja Arvo Kukumäe pikaaegse elukaaslase Marit Meriga (53) kohtudes veendun, et ta on suurepärane inimene. Marit räägib Kukust nii sügava armastuse ja puhta avameelsusega, et kohati läheb küsijalgi silm niiskeks. Vastajal muidugi ka. Kohati on jutt väga muhe, justkui oleks Arvo ise korraks laua taha istunud ja rääkinud.

Kes Arvo oli teie jaoks? Peale selle, et ta oli üle kümne aasta teie elukaaslane.

Ta oli minu jaoks kulla väärtusega leid. Ta oli ja on mu elu kullatera.

Kõigest hoolimata?

Just. Kõigest hoolimata kullatera. Tema pani mind paljudes asjades teistmoodi elule vaatama ja mõtlema. Pani teistsuguseid väärtusi hindama ja kultuuri paremini mõistma. Pani mind sügavamalt hindama elu põhiväärtusi. Ma olin enne kuidagi lihtsalt askeldanud. Olin justkui mingis jões, kus vool kandis mind kuhugi.

Kuidas te kohtusite? Kuidas leidsite oma kullatera?

Meil on ühine sõber Ene, kelle juures me kohtusime. Tähendab, me mõlemad suhtlesime sõbraga – Kuku ühtemoodi, mina teistmoodi. Niiviisi sõbrustades saimegi kokku. Meie kohtumispunkt oli Prangli saarel, meil oli sinna üks väljasõit. Sellest on juba 11 aastat möödas.

See kuidagi juhtus niimoodi. Tema kurikuulsat minevikku ja suurt naistelembust tundes vaatasin teda pigem eelarvamusega: tore on, aga homme on teine päev ja teised inimesed… Seda on raske seletada, aga mingi klõps käis hinges. See ei olnud see, et tahaks tuntud näitlejale kangesti meeldida, tahaks ta endale krabada. Ei! See klõps tekkis muudel alustel.

Ta lihtsalt oli selline äärmiselt sõbralik, tähelepanelik, humoorikas, väle ja igal pool olemas. Hoidis sel Prangli reisil meeleolu üleval. Kuku naljad sobisid kõigile. Ta oskas ennast ka natuke abituks teha, mis on ju ka omamoodi armas.

Tal oli sel ajal hea periood. Seal saare peal on suve ajal tihtilugu natuke napsitatud. Aga tema ei napsitanud. Seda enam jäi minul temast väga, ütleks, rüütellik mulje. Ühest küljest olid need lihtsalt üks-kaks päeva meie elust, aga need päevad tegid hinge kuidagi nii hellaks, et enam teisiti ei saanudki ollagi.

Kumb pärast toredat saarelkäiku esimesena ühendust võttis?

Tean, et ta väga ootas, et mina helistaksin. Nähtavasti olid minu närvid nõrgemad – helistasingi esimesena.

Sellest õhtust alates muutus mu elus kümneks aastaks totaalselt kõik.