Birk Rohelend: Painav ihaldusväärsus
Ta viitas minu riietusele, mis koosnes seelikust, sukkadest ja küllalt avara dekolteega topist. Muigutasin suud, oskamata midagi asjalikku vastata, tõmbasin hõlmad koomale ja tundsin end tõelise ahistamise etalonina.
BBC on teinud toreda dokumentaalfilmi „Why I Hate the Sixties”, mis arutleb selle üle, kuidas maailm on alates 1960-ndatest halvemaks muutunud. Suured fundamentaalsed muudatused – antibeebipillid ja iluoperatsioonid – on toonud endaga kaasa nn dünamiidiefekti. Kuigi algul olid need mõeldud elu lihtsustama, on nende mõju inimkäitumisele olnud planeeritust vastupidine. Antibeebipillid, mis pidid muutma naiste elu lihtsamaks ja andma neile suurema vabaduse seksuaalkäitumises, tõid kaasa selle, et vastutus lapse saamise eest jäi senisest suuremal määral naiste õlule. Iluoperatsioonid, mis oleksid pidanud tõstma inimeste enesehinnangut ja suurendama heaolutunnet, vähendasid kogu inimkonna rahulolu oma loomuliku välimusega. Terved noored naised Ameerikas ja mujalgi, kes oleksid varem olnud endaga igati rahul, ootavad praegu pikisilmi gümnaasiumi lõputunnistust, millega kaasneb auhind silikoonrindade näol: ikka selleks, et „omada elus paremaid võimalusi”. Terved noored mehed tarbivad Viagrat ja tunnevad painavat muret oma suguelundite suuruse ja kuju pärast. Kunagistest õilsa eesmärgiga loodud leiutistest on saanud nihilistlikud rahalehmad, kunstlikult tekitatud probleemide äärmiselt kuluka likvideerimisega tegelevad suured õitsvad majandusharud.
Nii on ühiskonnas tekkinud uus kummaline pingeseisund: vajadus alati seksiks valmis olla. Tänavad, poed, filmid, televiisor ja kõik see, mille märkamist me endale isegi ei teadvusta, toodab meile kujutluspilti igavesest ihaldusväärsuse seisundist. Ja kui seesama vaade kättesaamatul pildil tekitab meis positiivseid emotsioone, toodab inimlik kokkupuude atraktiivse naise või mehega eelarvamusi, lisapingeid ja frustratsiooni. Tekib hirm, et reaalsus ei pruugi küündida ideaalide tasemeni, ja enesele ja teistele seatavad ootused osutuvad lihtsalt liiga kõrgeks. Teadmatus tõstab ärevustaset, erutuse ja ärevuse kombinatsioon toidab paranoiat. Nii on võimalik, et lihtne ja inimlik situatsioon – mees, naine, viisakas vestlus – muutub omamoodi õudusunenäoks.
Sotsioloogid on kindlaks teinud, et naised silmitsevad end peeglist keskmiselt rohkem kui mehed. Enese peeglist vaatamine on enesele suunatud tegevus: see on väline tagasiside minapersooni kohta. Ilusad riided ja soeng tõstavad rahulolu iseendaga, positiivne mina-tunne suurendab tajutavat elukvaliteeti. Hoolitsetud välimus on ühtlasi austusavaldus suhtluskaaslasele. See on märk sellest, et kiirest elutempost hoolimata on nähtud aega ja vaeva selleks, et tuua esile iseenda parim variant. See ei sisalda ühtegi kohustust. Oleks tore, kui selle üle osataks veel lihtsalt rõõmu tunda.AutoristBirk Rohelend töötab reklaamikirjutajana agentuuris TBWA\. Ta on auhinnatud romaanikirjanik, luuletaja ja „Vasaku jala reede”, „Nurjatute tüdrukute” ja „Elu keset linna” stsenarist. Birk õpib Drakadeemias näitekirjutamist ja kasvatab kahte väikest tütart.
