Domestic Jewelry kunstnikud vaatavad asjadele teistmoodi

Kuidas noortest Eesti ehtekunstnikest said Instagrami staarid.

Kolm äsja teise kursuse lõpetanud EKA ehtekunstitudengit tegelevad esmapilgul veidra asjaga: riputavad endale külge supikulpe, tühje sprotikarpe ja nööri otsa aetud küünelakipudeleid. Seejärel teevad telefoniga autoportree ja riputavad pildi Instagrami. Kuid kui vaataja esimesest üllatusest üle saab, laksab ta endale vastu pead ja mõtleb: oi, see on geniaalne! Äkki peaksin minagi veidi rohkem kastist välja mõtlema hakkama ja märkama, et tavaline mu ümber on tegelikult ilus ja huvitav?

Võtan Domestic Jewelry (@domestic_jewelry) tüdrukutega, kelle näod on mulle fotodelt tuttavad, kuid nimed mitte, ühendust (loomulikult Instagramis!) ja saame juba samal päeval kokku. Räägime Domesticust – niimoodi koduselt nimetavad oma projekti kunstnikud ise – projekti ühe osalise Ljubov Kedrina Tallinna vanalinna ateljees. Kohal on ka Claudia Lepik. Trio kolmas osaline Kaia Ansip resideerib praegu Portugalis ja postitab sealt Domestic Jewelry kontole lõunamaise fiilinguga ehteideid.

Iga päev uus pilt

Projekti sünnilugu uurides selgub, et nagu paljud ägedad asjad, sai ka Domestic alguse igavusest. „Ehtekunsti osakonnas on poliitika, et suveks pannakse töökoja uksed kinni ja meil kaob ruum, kus töötada. Eelmine suvi, kui olime lõpetanud esimese kursuse, oli meile esimene suvi töökojata. Meil oli hästi igav – passisime linnas ega teadnud, mida endaga peale hakata, sest tahtsime väga tööd teha. Ühel päeval oli meil juba nii igav, et hakkasime täiesti spontaanselt endale asju külge riputama. Tegime sellest mitmeminutilised videod. See oli naljakas ja lahe, aga edasi mõte ei liikunud. Paari kuu pärast aga tuli mul idee teha Instagrami galerii,” räägib Ljubov.

Ühel päeval oli meil juba nii igav, et hakkasime täiesti spontaanselt endale asju külge riputama.

„Asi algas sellest, kui hakkasime asjadele teistmoodi vaatama,” sõnastab Claudia.

„Meie eesmärk on kokku koguda 365 fotot – kaks kolmandikku on juba kogutud. Teeme iga päev ühe pildi ja püüame, et ükski idee ei korduks. Meil pole ka järjekorda, et üks päev mina, teine päev Claudia või Kaia. Kes esimesena pani, see pani. See on spontaanne formaat. Leiad kas kodus, külas või reisil mingi asja, sul on ainult telefon ja see objekt ning teed sellest pildi,” lausub Ljubov.

Tänaseks ehk 254 päeva pärast projekti algust on Domesticul fänne üle maailma. „Täiesti üllatav, et ka tuntud ehtekunstnikud on meile sappa võtnud,” sõnab Claudia. „Nüüd hakkas meid jälgima ka Klimt, põhiline ehtekunstnike veebileht. See on hästi suur tunnustus, et meie töö jõuab ka klassikaliste ehtekunsti kogukondadeni.” „Instagramis on kasutaja The Jewellery Activist, kellel on üle 30 000 jälgija. Ta postitab ehtekunstnike töid, ja tihti repost’ib ka meie ehteid,” lisab Ljubov. „Me ei oodanud üldse seda huvi, mida meie konto on leidnud. Mõtlesime, et see huvitab võib-olla meie õppejõude ja kaastudengeid, aga juhuslikult kasvas see väga suureks. Isegi tänaval on inimesed meile järele karjunud: „Oo, Domestic Jewelry!”” naerab Ljubov.

Domestic Jewelry Instagrami fotod püüavad pilku juhusliku, ent mõjusa esteetikaga. Tüdrukute ilmed on sugestiivsed ja iseteadlikud, justkui oleks Fiskarsi kääride kõrvarõngana kandmine maailma kõige normaalsem asi. Vestlusest selgub, et eneseteadlikkus pole tekkinud niisama. „Pildi tegemine nõuab hästi palju julgust,” märgib Claudia. „Alguses oligi kahtlane tunne, et kas me ei tee midagi hästi mõttetut. Iga kord mõtlesin, et issand, mu tuttavad ju näevad seda! Aga pärast läksime juba nii hoogu, et kartus kadus, ja praegu on tunne, et mida lollim, seda parem,” arvab Ljubov. „Eriti lahe on saada kommentaare stiilis: „You just made my day!” (Tegite mu päeva toredaks!) või „Your project always makes me smile!” (Teie projekt paneb mind alati naeratama!) Tore, kui panime kedagi naeratama! Mida lollim, seda rohkemate inimesteni see jõuab,” täpsustab ta.

Uurin, kas kunstnikele on oluline, millised nad fotol modellidena välja näevad. „Ma teen neid pilte tihti „padjakaga”. Hommikul tuleb idee ja siis tuleb see kohe ära teha. Vahepeal on tõesti soov, et fotod võiksid ilusamad olla, sest meie projekt pole enam nii väike asi. Tegelikult on ikka hästi oluline, milline on su näoilme, poos, valgus,” ütleb Claudia. Ljubov sekundeerib: „Meie esteetika on vabameelne ja kodune. Ärkad üles, käed sügelevad ja sul on pool tundi, et pilt teha. Siis sa ei mõtle, kas meik on peal. Mina teen pildi ja juba bussis hakkan seda üles panema.” Kõik toimub ad hoc nagu Instagramis tavaks.

Objekt pluss keha

Domestic Jewelry projekti iseloomustab kehalisus. Klassikaline kihlasõrmus on sõrmus ka siis, kui see näpust võtta, kuid pannkoogid muutuvad eheteks alles siis, kui need kehale kinnitada.

„Pildistada asju kehal on üks meie reegel,” ütleb Ljubov. Enamik objekte kinnitub kehale niisama, ilma abivahendita või kinnitatakse millegi lihtsa, niidi või paelaga. „Meil igaühel on väga erinev arusaam sellest, kuidas Domestic peab välja nägema. Kui Claudia räägib, et teibirull ongi juba ehe, piisab sellest vaid käsi läbi pista, siis minu lemmik on mu lihapallidest tehtud kaelaehe. Ainult lihapalle ei saa ma enda peale panna, ma pean nad ehteks muutma. Siis lasingi neist nööri läbi,” räägib Ljubov oma hitt-teosest, tooretest frikadellidest keest. Üks Instagrami kommentaatoreid soovitab Ljubovil seda presidendi vastuvõtul kanda.

Ehtest ja kehast rääkides mainib Claudia üht oma eritalenti: tal püsivad asjad väga hästi peas (s.t pea küljes). „Eriti pokaalid, kus on vein sees. Mõtlesin, et panen oma oskuse proovile. Panin klaasi juuste vahele ja see oli nagu antenn mul peas,” kirjeldab ta nädala eest tehtud pilti.

Klassikaline kihlasõrmus on sõrmus ka siis, kui see näpust võtta, kuid pannkoogid muutuvad eheteks alles siis, kui need kehale kinnitada.

Päev enne intervjuud on Claudia teinud foto näpuotstesse pistetud vaarikatest. „Mulle meeldib süüa vaarikaid nii, et istun maha ja söön neid sõrme otsast.” Ljubov lisab: „See projekt ongi seotud lapsepõlvega, kui panid igasuguseid asju endale külge ja tundsid ennast nii hästi. Kastrulist saab kübar ja lusikast mikrofon. Igal objektil on mitu rolli ja sina otsid ja näed neid rolle.”

Domestic Jewelry kunstnikest on vähemalt projekti lõpuni saanud otsijad, kelle silm jälitab pidevalt võimalikku uut objekti, millest ehe luua. Kuigi oma kodud on nad juba ammendanud, pole kahtlust, et projekt viiakse oktoobris edukalt finišisse. Tüdrukud lubavad, et Domestic Jewelry lõpeb pauguga – millisega täpsemalt, on neil terve suvi aega mõelda.

Kes olete kümne aasta pärast?

Ljubov Kedrina: „Tahan elada metsas kahe koeraga. Mul oleks seal tööruum, kus teeksin rahulikke asju. Töötaksin nende kallal aastaid, et nad oleksid perfektsed ja väga aeglased. Need poleks kantavad asjad, vaid pigem skulptuurid.”

Claudia Lepik: „Ma ei tea veel, mida teha tahan. Mind huvitab ka kureerimine, võib-olla sooviksin sel viisil ehtekunsti edendada. Aga oma punker metsa ja mere vahel kõlab ka väga hästi.”

Kaia Ansip: „Kümne aasta pärast tahan olla siinsamas väikeses Portugali külas koos Känguruga (peika). Omaehitatud majas, puuviljaaed ümber, väike töökoda küla nurga peal, vahepeal mõni hea külaline platsis. Mootorratas sõiduvalmis, luba taskus ja lennupilet alati kättesaadaval.”