Neli valget džiipi roomavad mööda tolmust ja käänulist kruusateed mäkke. Ümberringi vahelduvad rohelised aasad järskude kiviste nõlvakutega. Ühes orus on põld ja punakaspruunis mullas jooksevad vaod, mille vahel askeldab keegi kõplaga. Veidi maad edasi seisab teisel pool tee ääres väike punane silt surnupealuuga. Araabia tähti ma ei mõista, aga mulle tõlgitakse, et silt hoiatab miinivälja eest. Olen Liibanonis ja peagi jõuame kurikuulsa Sinise jooneni: hapra kokkuleppelise piirini, millel ÜRO rahuvalvajad hoiavad Liibanoni ja Iisraeli vaenutsemast ning piirkonda veel suuremasse kaosesse langemast.

Sinisel joonel teenib ligi 40 Eesti kaitseväelast: üks peamiselt Scoutspataljoni meestest koosnev jalaväerühm ja staabiohvitserid. Eestlased kuuluvad Iiri-Soome ühispataljoni koosseisu ja kokku valvab see ligi viiesajameheline üksus ainult üht juppi sellest suure vaevaga hoitavast ja kulla hinnaga piirist.