„Mul ei ole,” naerab Eeva ja räägib, kuidas ta äsja kuulis telesaate grimmiruumis ühe muusiku väikest tütart pea 20 minutit sedasama naadikohta lõõritamas. Lõpuks läks ta tirtsu juurde, kiitis lauluoskust ja ajas niisama juttu, kuni oli aeg stuudiosse astuda. Alles siis saanud laps teada, et näe, see naine ongi tegelikult „see laulja”. „Kui me pärast mu etteastet uuesti kohtusime, võõrastas piiga mind väga, sest „appi, ongi tema!”. Lõpuks aga saime sõpradeks ja laulsime koos. Armas, kui hästi see laul lastele istub,” on Eeva silmanähtavalt õnnelik.


Kuid see pole ainus õnne põhjus. Näiteks isiklikus plaanis on Eeva viimase aasta jooksul, pärast Viljandi kultuuriakadeemia lõpetamist jõudnud sisustada esimese päris oma kodu, mille nad abikaasaga koos rajasid ning sel nädalal lõpetas Eeva taas oma esimese kooliaasta, seekord Tartu H. Elleri nimelise muusikakooli pärimusmuusika osakonna juhatajana.


Eeva rõhutab, et õpetajatöö ja viiuldaja amet on tema jaoks kaks täiesti erinevat asja. „Koolis on minu eesmärk aidata elule ka seda osa rahvamuusikast, mis muidu võibolla jääks muuseumi seinte vahele,” seletab Eeva sissejuhatuseks.


Me istume Tartus ülikooli kohvikus, õhus sirelilõhn ja tassis jasmiinitee, ning räägime Eeva jaoks olulistest asjadest.

Millest täpselt, saad lugeda juba homme, laupäevalehest LP!