Egon Nuter homses laupäevalehes LP: eestlased on sallivad, aga seda sallivust ei tasu liiga proovile panna
Egon teeb külalistele kohvi ja näitab uhkusega vanema poja meisterdatud köögimööblit. Uurime Egoni plaadikogu ja kuulame lugusid tema isast, kes 16 aastat Rootsis pagulasena elas. Naerame näitleja noorpõlve rumalate hobide üle ning räägime teatrist, lastest ja suhetest. „Üle tähtsustamata ja üle ilustamata,” nagu Egonil meeldib öelda.
Kuidas suhtute praegusesse pagulaste teemasse? Teie enda isagi elas pagulaselu.
Jah, ka minu isa elas 16 aastat Rootsis paos. Läks 1971. aastal turistina oma emale ja õele külla, kuid ei naasnud kunagi. Ja praegu otsib meil kuskil kodu 60 miljonit Jürit. Jube keeruline on seda teemat lahata. Mäletan, kuidas käisin isa 1986. aastal esimest korda vaatamas. Juba siis oli seal palju somaallasi ja türklasi. Aga kui oma 50 aasta juubelil võtsin pere peale, käisin isa haual ja tiirutasin neis tuttavates kohtades, siis oli kõik drastiliselt muutunud. Södertälje eeslinnas, mis on Keila-suurune, oli koolilaste seast raske mõnd rootslast leida. Või kui seisid Stockholmis ja tahtsid teed küsida, siis pidid kõigepealt vähemalt viis minutit rahulikult ringi vaatama, kes võiks olla rootslane ja oskaks teed juhatada. Rootsi on ju võtnud vastu väga palju pagulasi. Ega meiegi nendeta pääse, aga ma ei tea, mis oleks meile jõukohane arv. Ja kas me ei võiks saada valida? Et kes meile paremini sobiks? Kes siin harjuks? Keegi ju seda ei tea. Kindel on see, et mustanahalistega me harjunud ei ole. Itaalias nägin küll ühte portfelliga mustanahalist, kelle puhul tajusin, et läheb korralikult tööle. Aga enamik müüvad mingit träni ja tüütavad sind pidevalt. Kas see on nüüd kohanemine selle maaga? Kas nad siin kohaneksid? Kas nad üldse tahavad? See on üks tohutu probleemide pundar. Ja kui praegu juba tõstab maailm käed üles, et nad ei jõua neid 60 miljonit aidata, siis mis juhtub, kui tuleb uus 60 miljonit?
Pikemalt loe homsest laupäevalehest LP!
