Kui ma oktoobris Saaremaa kolme päeva jooksule läksin, rääkis mõnigi muidu söögi suhtes ükskõikne noormees silmade põledes, et öösel läheme burksi sööma, „sest nii head ei saa mitte kuskil mujal”.

Järjekorrad olid siis pikad. Polnud need lühemad paar nädalat hiljemgi, kui taas Kuressaaret väisasin. Saime „burksipoisiga” – nagu ta ise ennast nimetab – siiski natuke juttu ajada, enne kui esimesed kliendid ühe paiku öösel kohale jõudsid.

Derek on ametis igal reedel ja laupäeval alates südaööst kella seitsmeni hommikul. Koju jääma ei sunni teda ka halb ilm: oma koha võtab ta sisse nii vihma-, lume- ja lörtsisajus kui ka 22-kraadise pakasega, sest „oluline on, et inimesed teaksid, et ma olen siin alati olemas”.

Kohalik ja puhas tooraine

Lihtsa käru on praeguseks välja vahetanud Valjala seppade eritellimusel valmistatud peen ratastega seadeldis, millel saab üheaegselt grillida, keeta ja suitsutada. Kuigi pihvid on varem valmis tehtud, küpsetab Derek need ikkagi kohapeal. Et müük sujuvamalt läheks, on enne kokku segatud ka kastmed: olemas on nii kodune majonees, ketšupi moodi grillkaste kui ka „sinepilaadne kaste”.

Burksisaiaks on valitud säilitusaineteta ja seesamiseemnetega mitmeviljakukkel. Kohaliku ja puhta tooraine kasutamist rõhutab Derek igal sammul ja on enda pakutava kraami üle silmanähtavalt uhke. Hakkliha nimetab Derek salapäraselt koduseks, algmaterjaliks on Saaremaa talunike loomade liha. Pihvid sisaldavad erinevaid ürte, aga ka juustu, mis kuumutamisel kergelt sulab ja kotletile eriti mõnusa meki annab. Viieaastase kooliõpetaja (ta andis Kuressaare gümnaasiumis tööõpetuse tunde) ja Ameerika jalgpalli treeneri staažiga burgerimüüjat teretab enamik kliente nagu vana semu. Saaremaa-värk, arvab Derek.

Juba esimese tunniga tekib järjekord. Kuna pihvid tahavad küpsemiseks aeglast ja suhteliselt madalat temperatuuri ning saiad enne aedviljade ja kastmete peale panekut kerget röstimist, siis tuleb alati arvestada vähemalt 15-minutise ooteajaga. Tihti läheb ka kauem, sest korraga ei mahu praadima üle kümne pihvi. „Need on kõik juba broneeritud,” teatab Derek uutele saabujatele üle õla.

Uskumatu usaldus

Tellimisel jäetakse enamasti raha letile leivakarpi ja tullakse hiljem tagasi. Tallinnas oleks selline asi mõeldamatu.

Derek mainib naljatamisi, et tema parim turunduspartner olevat saaremaine meretuul, mis linnas lõhna levitab. Ise ei ole ta burgereid aktiivselt reklaaminud, vaid on jätnud selle rahulolevate kundede teha, sest word of mouth on alati mõjusam.

Üks osav nipp tal aga on ja temaga juttu puhudes on näha, et see tõesti toimib. Kui ühe burgeri eest tuleb välja käia kolm eurot, siis kaks tükki saab kätte viiega. Mõnigi üksik klient lööb endale burksi tellides kõhklema ja tellib kohe kaks korraga, sest sellist soodustust ei saa ju ometi kasutamata jätta.

Kuid öised pidutsejad ei ole need, kes Derekit esiisade maal kinni hoiavad. Selleks on hoopistükkis kõrvalmaja neiu, kellega teineteiselt suhkru laenamine ta kokku viis. Nüüdseks on nad oma suhkrukotid ja leivad ühte kappi sobitanud ning perre on varsti järelkasvugi oodata. Eestlase jaoks tavatut nime kandev kokapaberitega Fleur Sprenk peab Kuressaare turul põhiliselt mahetoodangut pakkuvat Turu kööki.Dereki hamburgerite punane vürtsine grillkasteKoostisosad

1 liitri kastme jaoks võta:
8 suurt tomatit
1 suur kurk
3 suurt sibulat
1 küüslauguküüs
1 spl soola
1 spl suhkrut
3 spl veiniäädikat
0,5 spl pikantset tšillit
300 ml rapsiõli

Valmistamine

Lõika suured koostisosad suurteks tükkideks ja vala potti, lisa maitseained ja kuumuta, kuni kõik on pehmeks haudunud.

Purusta nui- või kannmikseriga ühtlaseks massiks.

Pane kuumalt purkidesse. Sobib burgeriga imehästi, ketšupi asemel!