Andrus Kivirähk: Ei taha vihma!

Kuulsin sel nädalal „Aktuaalsest kaamerast” lustakat dialoogi. Astrid Kannel küsitles peaminister Taavi Rõivast. Ikka Eestile määratud tuhande pagulase asjus.

Mis siis saab, kui me nad tõesti vastu võtma peame, tahtis Astrid teada. Kas valitsus on selleks valmis? Kus nad elama hakkavad? Kas selle peale on mõeldud? Oh, aga ega me tegelikult ju ei pea, vastas Taavi. Kõik need arvud on esialgsed, me veel arutame seda asja, räägime läbi…

No aga kui ikkagi muud üle ei jää ja me oleme sunnitud? – ei taltunud Astrid. Ei, ei, jätkas ka Taavi omasoodu, ärge üldse muretsege, me ju läheme ja räägime. Kõik saab korda!

Millegipärast kerkib säärast uskumatut enesekindlust kuuldes silme ette suvetuuri korraldaja, kes küsimuse peale, et mis saab siis, kui peo ajal sadama hakkab, vastab reipalt: ei ta hakka! Kui siis väita, et ilmajaam lubab küll paduvihma ja rahet, vahest oleks siiski tark mõelda mingigi varjualuse püstitamise peale, et inimesed ei peaks pärast vihma käes ligunema, põrnitseb too elukapten sulle otsa, nagu ei saaks aru, millest sa kõneled, ja kordab: ärge muretsege, mina luban, et vihma ei tule. Ilmajaam eksib. Küll te näete, pilv läheb mööda!

Vahel juhtub imesid, kuid on väga raske uskuda, et pagulaste karikas Eestist möödub.

Tõsi, vahel juhtub imesid, mustad pilved muudavad viimasel hetkel suunda ja neist ei lange meie peale piiskagi. Kuid on ikkagi väga raske uskuda, et pagulaste karikas sedapuhku Eestist möödub. Muidugi, läbi rääkida ja siia saabujate arvu väiksemaks kaubelda tuleb, aga lausa ära nullida pole seda ilmselgelt võimalik ja ka välja pakutud 100 tundub kahtlase soovunelmana. Tõenäolisemalt saavutatakse mingi vahepealne kompromiss – pagulased tulevad, neid on oluliselt rohkem, kui me lootsime – ja siis on juba hilja kahetseda, et kunagi ehitati elumaja ilma küttesüsteemita, kuna projekteerimise ajal oli suvi ja tundus, et küllap sedasi jääbki.

Kõigile meist meeldiks elada rahus ja vaikuses, keegi ei soovi tüli. Lõppude lõpuks pole ju taasiseseisvunud Eestis peetud ka ühtegi sõda, kuid ometi ei kiirusta me nullima kaitsekulutusi, sest ebameeldivusteks tuleb igaks juhuks alati valmis olla. Pagulaste massiline ränne Euroopasse on kahtlemata äärmiselt ebameeldiv nagu ootamatu paduvihm jaanipäeval, aga mis teha, peame kuidagi hakkama saama. Kes on targu kaasa võtnud kampsuni ja vihmakeebi, see elab halva ilma üle, aga see, kes üksnes jonnakalt korrutab: ei taha vihma, ei taha vihma, las vihm läheb pilve sisse tagasi, see vettib läbi, tõmbub külmast siniseks ja saab korraliku nohu.

Või noh, on muidugi võimalik valida ka variant, mida oma Facebooki leheküljel soovitab blond valküür Kristiina Ojuland, ning neegreid Euroopa pinnale enam mitte lubada. Tõenäoliselt oleks siis tarvis paigutada Vahemere kallastele kuulipildujad ja uputada iga lähenev alus. Kui eurooplased jõuavad konsensusele, et just keskaegseks, muust maailmast isoleeritult elavaks Jaapaniks muutumine on meeldivaim areng, siis palun väga. Aga ma millegipärast kahtlen, kas selgi moel õnnestuks Eedeni aeda tagasi pöörduda. Tuleb ikkagi elada edasi selles patuses maailmas, kus vahel paistab päike ja vahel on sant ilm.