Eiki Nestor homses LP-s: põlvkondade konflikt on tänaste tülide põhjus, kuid me ei taha seda enesele tunnistada
Midagi muud spiikril vaadata polegi, fotosid abikaasast ja järeltulijatest ta kabinetti ei too. Ka pere kassid Missi ja Murka on ainult telefoni salvestatud fotodel.
„Jah, ma olen kiisumees,” naerab Nestor. Ta jätkab: „Ma muide olen väga harva perega vaielnud, aga kassiteemal nii tõesti juhtus. Kõik käisid peale kui uni, et võtame kassi. No ma olin vastu, et keegi peab koristama, ja kõik lubasid muidugi koristada. Nii ma lõpuks leebusin. Aga isiklikke pilte töötuppa ma ei too. Mul on isegi [Ameerika avangardmuusik Frank] Zappa portree tagatoas hoiul, sest pole suutnud otsustada, kas selle koht ikka on niisuguses kabinetis,” muheleb Nestor, viidates oma juba 40 aastat muutumatuna püsinud muusikamaitsele.
Väärikas seinakell lööb neli, Toompeal on vaikne, rahvasaadikud on rahva hulgas. Eiki Nestor palub sekretäril oma TTÜ kruusi (või „kopsikusse”, nagu ta ütleb) kanget kohvi tuua ja räägib alustuseks kauaaegse sõbra, hiljutise rahandusministri taandumisega seostuvast. „Mulle tundub, et see on pesuehtne põlvkondade konflikt. Minu põlvkond tuleb ju ajastust, kus kõik teistsugune oli vaenlane a priori. Siis ei saagi loota ju, et inimene äkki muutub. Me ei taha seda tunnistada, kuid selline suhtumine on meid mõjutanud. Tahes või tahtmata. Usun, et ka Jürgeni (Jürgen Ligi – toim) ütlemistes on põlvkondade konflikti, kasvõi natukenegi. Olen vahel isegi mõelnud, et mõnele oma postkasti tulnud kirjale tahaks uljalt ja lopsakalt vastata, sest inimene irvitab oma tekstis. Aga seda ei saa meie ametis lubada,” tunnistab Nestor.
Ta on kahe täiskasvanud poja isa, tal on kaks lapselast, kaks kassi ja abikaasa Anu, kellega on sama rada tallatud rohkem kui 40 aastat. Ja just tänu Anule, nii usub Nestor ise, on ta elu kodu-, pere- ja lastekeskne.
Ent isa ja mehe eest väljas on pidanud Eiki Nestor siiski ise olema. Kuidas ta end selles rollis kõrvalt näeb, mida elus, oma lastes ja oma isas hindab ning kuidas tal põlvkondliku konfliktiga lood on, sellest räägimegi.
Te olete riigis tähtsuselt teine mees [peaministri ja presidendi vahel], teie haamrilöök otsustab mh, millal 101 rahvaesindajat saavad sõna või peavad vait jääma. Kas riigiisal ja päris isal on ühiseid jooni?
(Naerab.) Korralik võrdõiguslane nõuaks siinkohal ka riigiema staatuse sisse viimist. Aga selles saalis kehtivad palju karmimad reeglid kui lapsevanemaks olles. Ma ei kujuta ette, et mingi teema arutelu juures ütleks isa lastele, et siin te võite ühe korra sõna võtta ja esitada mulle kaks küsimust. See näiks kodus naljakas. Tõsi, ka riigikogu vajab töötamiseks väga kindlaid reegleid ning peab tegutsema kokkuhoidva perena, kuid muid vanemaks olemise hetki ma sellesse saali üle ei kannaks.
Teie amet nõuab, et peate pidevalt oma tööle mõtlema, aga kas te näiteks Toompeal olles oma perele ka vahel mõtlete?
Kohe päris kindlasti. Näiteks keegi peab ettekannet puldis, mul telefon heliseb. „Kuule, ma ei saa praegu rääkida, ma juhatan riigikogu istungit.” Naine vastu: „Ma nüüd ei tea, kas sa saad rääkida või ei saa, aga kopp tõmbas praegu elektrijuhtme pooleks ja kui sa sealt puldist ära tuled, siis palun tee midagi. Sest muidu need mehed siin ei saa edasi ehitada.” Panen telefoni kinni ja kirjutan sama küla mehele, kes mul saalis istub, kirja: „Kuule, meil seal midagi juhtus, ehk saad midagi teha.” Ja helistan seejärel naisele tagasi: „No ma nüüd tegin midagi.” Mis teha, kopp tõmbas juhtme pooleks...
Nii algab meeleolukas usutlus, milles Eiki Nestor otse ja keerutamata räägib lahti oma elu olulised hetked. Isadepäeval eelõhtusse sobilikku intervjuud saab lugeda juba homme, kui ilmub laupäevaleht LP!
