Eino Baskini lesk Veera homses laupäevalehes LP: meil pidi olema aega veel kolm aastat

„Mis jääb näitlejast?” küsib äsja Metsakalmistule sängitatud Eino Baskin omanimelises dokumentaalfilmis (režissöör Manfred Vainokivi) eneselt ja vastab: „Metsakalmistule üks väikene kalmukivi, mõni lill ja küünal seal kõrval. Hea, kui kord aastas, sünnipäeval keegi läbi astub.”

Just mäletamise pärast soovib Eino Baskini lesk Veera Tolli-Baskin juba nüüd, vähem kui kuu pärast abikaasa surma, rääkida. Ta usub, et me jutuajamine aitab kaasa, et Eino hing saaks siit rahus ja lõplikult minna.

Veera Baskin kutsub mu restorani Balalaika, Toompea jalamile. Me istume kõrvaliste pilkude eest varjatud nurgalauda, mis on kaetud kahele. „See on meie laud, siin me alati istusime. Millegipärast juhtus aga nii, et nüüd, aastavahetuseks oli meile koht küll reserveeritud, kuid mingi segaduse tõttu meid siia istuma ei lastudki. Kuid meil oli see traditsioon. Vaatasime, näete, sealt teisest lauast lihtsalt siin laual troonivat „Reserveeritud” silti, ja kõik. Kuid traditsiooni ei tohi muuta,” lausub proua Baskin väga vaikselt ja vaatab ainiti enda ees põlevat küünalt.

Ettekandja toob musta teed meega. Veera Baskin võtab väikese meepakendi hellalt peopessa, silitab sõrmega kuldset serva ja ohkab: „Eino armastas mett… Ma püüan end kokku võtta. Iga pisiasi, mis meenub, torkab...”
Joome hetke vaikides teed, siis võtab ta käekotist nahkkaantega raamatu. „See on Eino esimene raamat, mille Margot Visnap tegi, ja selle raamatu ostsin ma ühe ta etenduse järel korraldatud oksjonilt. Näete, sellest kõik kord algas,” pöörab ta tiitellehe ette. Seal seisab: „Veerale mälestuseks.” Järgneb hoogsalt kirjutatud autogramm ja terve hulk kuupäevi. Õigemini on kuupäev üks – 28. märts –, ent aastaarvud muutuvad. „See oli meie esmakohtumise päev. Ja igal aastal palusin tal meie päeval uus sissekanne teha...” murdub Veera hääl. Alles nüüd märkan esimese sissekande aastanumbrit: Veera ja Eino lugu algas 28. märtsil täpselt 20 aastat tagasi.

„See oli saatus, ma ei oska meie elude põimumist teisiti nimetada,” naeratab Veera Baskin ja tunnistab, kuidas ta kunagi 18-aastase neiuna esmalt kuulsa näitleja häälde armus. Ning seejärel Draamateatris Baskinit laval nähes nii sügava elamuse sai, et hakkas sellest päevast eesti keelt õppima. Märkan, kui ilus ja kujunditerohke on vandeadvokaadina töötava Veera eesti keel. „Einoga rääkisime me kodus vaheldumisi nii eesti kui ka vene keelt, kuid alati puhtalt, mitte neid omavahel segades. Aga täna tundub, et vene keeles on tunded tugevamad,” naeratab Veera Baskin, ent ta silmi tõusevad pisarad.

Hingekriipiv pihtimus ilmub juba homme,laupäevalehes LP!