Kivirähk: Kui kooseluseaduse rakendusaktid läbi kukutatakse, võidab EKRE ja teised kukutajad jäävad kasulikeks idiootideks
See, mis riigikogus kooseluseaduse rakendusaktide ümber toimub, on parajalt naeruväärne. Umbes nagu oleks keegi kodanik oma maja maha müünud, kuid keeldub nüüd mingil arusaamatul põhjusel võtmeid üle andmast, väites enda meelest hästi kavalalt, et võtmed polnud hinna sees. Kui ta loodab sellise totaka triki abil maja endale jätta, siis ta loomulikult eksib, uus omanik pääseb tuppa ka võtmeid omamata. Tõsi, see on ebamugavam ja nõuab lukksepa teenuse kasutamist. Ka rakendusaktide läbikukutamine tooks uuel aastal kaasa paraja segaduse, kuid paljud tippjuristid on kindlalt väitnud, et kooseluseadus hakkab 1. jaanuarist kehtima nii või teisiti. Tõsi, leidub ka neid, kes kinnitavad, et ega ikka ei hakka küll. Huvitav, kas lõputud vaidlused ja ohtrad kohtuasjad ongi see eesmärk, mille poole osa riigikogust nii väga püüdleb?
Miks ollakse nende õnnetute rakendusaktide vastu? Jutt sellest, et seadus ise on erakordselt ebaõnnestunud, võib ju tõsi olla, kuid tegelikult on rindejoon algusest peale hoopis mujalt jooksnud. Reaalsus on ikkagi see, et kuna osa ühiskonnast suhtub samasooliste kooselu tunnustamisse halvasti varjatud vastumeelusega, siis üritavad mõned poliitikud valijate soovidele vastu tulla ning plusspunkte noppida. Kuid paraku on selge, et ainus poliitiline jõud, kellele rakendusaktide tagasilükkamine kasu toob, on EKRE. Vastu hääletavad paljud, triumfeerivad üksnes nemad. Nemad on marssinud eesliinil, nemad on tõstnud kooseluseaduse põhjalaskmise oma peamiseks eesmärgiks ja kui see nüüd saavutatakse, siis võivad nad auga uhked olla. IRL jääb kõigist oma ponnistustest hoolimata nende varju, sest EKRE on värske, jultunud ja karismaatiline – nagu klähviv hundikutsikas segaselt mõmiseva vana karu kõrval. Või nagu 1933. aasta Saksamaa noor kantsler, kelle taustal kössitab raugastunud president Hindenburg. Nad puistavad otsekui varrukast pealtnäha lihtsaid lahendusi ja populismis pole valitsusliitu kuuluval IRL-il mitte kuidagi võimalik nende kannul püsida, kui väga nad oma väsinud vanu konte ka ei pingutaks.
Mis puutub Vabaerakonda, siis kahtlemata on nende ettepanekud intellektuaalselt huvitavad ning mingis ideaalses maailmas ehk ka õiged, kuid fakt on see, et kompromiss ei huvita selles küsimuses kedagi. Omal ajal nimetas seltsimees Stalin lääne intellektuaale, kes ei suutnud ega tahtnud kindlat poolt valida, „kasulikeks idiootideks“ ja paraku oli seltsimees Stalinil päris sageli õigus. Kui rakendusaktid läbi kukutatakse, võivad EKRE härrased sedasama väljendit kasutada paljude armsate parlamendikaaslaste kohta.
Kogu see trall tuletab meelde seriaali „Downton Abbey“, kus Lady Mary otsustas hobuse seljas kaksiratsi sõita, kasutamata daamisadulat. Eakate aristokraatide ja vanade ülemteenrite seas tekitas see parajat segadust, sest tundus sündsusetu ning „omal ajal poleks selline asi kõne allagi tulnud“.
