Eksklusiivintervjuu: laupäevaleht LP kohtus madame Mireille Mathieuga
Bristol on üks viiest Pariisi eriti šikist hotellist, mida ka palace’iteks nimetatakse. Istun vestibüülis ja ootan madame Mathieud, sest just siia on määratud meie kohtumine. Mulle pole antud ühtegi kohalikku kontaktnumbrit ja pelgan veidi, et kui läheksin hotelli valvelauast uurima „Vabandage, ega te madame Mireille Mathieud näinud ei ole?”, vaadataks mind pisut imelikult. Hiljem selgub, et hotellist on Mathieu enda sõnutsi kujunenud lausa tema teine kodu, kus tal on juba aastaid kombeks intervjuusid anda ja sõpradega lõunatada.
Istun nii, et sissekäik oleks vaateulatuses ja ma Mathieu sisenemist maha ei magaks, kuni äkitselt tabab kõrv minust paremale jäävas koridoris tuttava provanssaali aktsendiga jutuvada. Hetk hiljem ilmubki Mireille Mathieu väike, kuid käbe kogu nurga tagant nähtavale – üksi, ei mingit kaaskonda, saatjaks üksnes hotelli teenistuja, kellega ta sõbramehelikult lobiseb. Sööstan ennast tutvustama ja ta palub mul rõõmsalt endale järgneda. Sekundi murdosa jooksul tunnen endal lauljatari saatva teenistuja teravat pilku. Tema kehast käib läbi millimeetrine jõnks, mis näitab valmisolekut palavalt armastatud artisti suvaliste tülitajate eest kaitsta.
Madame Mathieu suunab mu lahkelt enda kõrvale tugitooli istuma, tellib vett (ilma jääta) ja jagab ülevoolavaid komplimente mu prantsuse keele oskuse kohta. Ta on pealaest jalatallani Chanelis ja nagu ta hiljem teatab, kannabki üksnes Chaneli („J’adooooore Chanel!” hüüatab ta) ning tema eriline nõrkus on selle brändi kotid. Saabuvad ka tema mänedžerist õde ja keegi abiline, kes pärast põgusat tervitamist istuvad saali teise otsa, kuuldeulatusest välja, jättes mind diivaga kahekesi.
Avameelset usutlust end nii soengu kui hääle poolest legendiks laulnud madame Mathieu'ga saab lugeda juba homme, laupäevalehest LP!
