Emad-isad, unustage süütunne

 (1)

Emad-isad, unustage süütunne
Ott Vallik

„Olen süüdi, olen süüdi!” kaebles 1990-ndatel kristlik ansambel. Tänapäeva vanemad, eriti emad, teevad ju ainult tööd ja lapsi õieti ei näegi. Kas nad kannavad seetõttu süükoormat?

„Olen süüdi, olen süüdi!” kaebles 1990-ndatel kristlik ansambel. Tänapäeva vanemad, eriti emad, teevad ju ainult tööd ja lapsi õieti ei näegi. Kas nad kannavad seetõttu süükoormat? 

Jälle ta ripub mu püksisääre küljes! „Viu-viu-viu! Issi, issi!” Mu nina ette ilmub pall. Teen head nägu ja loobin moe pärast paar korda, katsudes mitte kaotada just veerema hakanud mõttelõnga. Siis tõuseb mu silmade kõrgusele roheline mänguasi, edasi midagi vonklevat ja seejärel kõrisevat. Kogu maimiku olemus kisab: „Mängi ometi minuga, pane see kole arvuti käest!” Hiljuti aasta ja ühe kuuseks saanud Robin on kõigist elusatest ja elututest asjadest kõige armukadedam just sülearvuti peale. Kui vähegi saab, lükkab kaane kinni. Ilmselt peab seda eriti vastikuks vanemaks vennaks.

Edasi lugemiseks logi sisse, telli digipakett või osta artikkel
0.59 € Osta artikkel
Tutvu maksevõimalustega >>
Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare