Emadepäev Pätsi ja tiblade ajal
Minu nooruses oli emadepäeval kombeks president Pätsile lilli viia. Miks just Pätsile? Aga teda lihtsalt peeti kogu eesti rahva emaks. Isaks loomulikult ka – nii emaks kui ka isaks. Kui oma emake oli õnnitletud, vanaemadele lilled viidud, siis tõtati ikka Kadriorgu Pätsile õnne soovima. Lastekoorid esitasid talle laule „Ema süda” ja „Millal maksan memme vaeva” ning Päts nuttis. Õhtul toimus Estonias pidulik aktus, kus kuulutati välja aasta ema – ja nii palju, kui mina mäletan, võitis igal aastal Päts. Samamoodi nagu Palusalu oli võitmatu maadlusmatil, oli Päts võitmatu emaduses. Paljud väikesed tüdrukud, eriti need, kes saatuse tahtel pidid kasvama ilma lihase emata, unistasid, et suureks kasvades on nad täpselt Pätsi moodi. Vahel panid nad end salamahti Pätsi kombel riidesse – vestiga ülikond selga ja kaabu pähe – ning keerutasid ja kilkasid peegli ees.
Kui võimule tulid tiblad, siis suhtumine emadepäeva muutus. Stalin polnud sugugi ema moodi, ta polnud ka isa moodi, tõtt-öelda ei sarnanenud ta üldse inimesega. Temale keegi emadepäeval lilli ei viinud, seepärast keelas ta ilusa päeva tähistamise puhtast kadedusest ära. Selle asemel mõeldi välja naistepäev ja kuulutati see riiklikuks pühaks. Tegelikult polnud see midagi muud kui otsitud põhjus prassimiseks ja liiderdamiseks – parteilased ostsid tordi ja šampanja ning siirdusid kergemeelseid neiukesi „õnnitlema”. Terve linn kajas isaste tiblade kräunumisest ja kõikjal trotuaaridel vedelesid kasutatud tulbid.
Mina muidugi kasutasin naistepäeval alati juhust, et nõukogude võimu vastu otsustavalt mässu tõsta, ja õnnitlesin 8. märtsil kommunistide kiuste hoopis mehi. Koos teiste karastunud vabadusvõitlejatega kogunesime keskpäeval Raekoja platsile ning asusime seal ehmunud miilitsate ja raevunud politrukkide silme all üksteist suudlema.
„Head naistepäeva, kallis Villu!”, „Head naistepäeva, armas Rein!”, „Luba ennast kallistada, kulla Voldemar!” kõlasid meie riigivastased hõiked ja musid aina matsusid.
Ähmi täis miilitsad sebisid ringi ja vingusid: „Ei tohi mehi õnnitleda! Partei on käskinud täna naisi õnnitleda! Lõpetage suudlemine!”
Aga meie ulatasime selle jutu peale miilitsale tordi ja soovisime tallegi head naistepäeva.
„Pole lubatud!” kiljus hirmunud miilits. „Mulle ei tohi täna õnne soovida! Ma olen mees!”
Aga meie ei alistunud ja kui siis üks endine metsavend, kahemeetrine karujõuga Sea Madis miilitsatele Agnese likööri pakkus, andsid limukad alla ja põgenesid sündmuskohalt.
Peale tänavarahutuste organiseerisime ka pidevat põrandaalust õõnestustööd. Noored eestimeelsed mehed korraldasid eluga riskides öiseid miitinguid ja kui tiblad 8. märtsi saabudes taas „tüdrukuid” otsima siirdusid, avastasid nad oma meelepahaks, et neiukestest olid vahepeal saanud emad. Ja mitte lihtsalt emad, vaid sellised emad, kelle hällis lebas rahvuslikult meelestatud imik, kes silmitses lontis tulpe käes hoidvaid kommuniste põlgliku pilguga.