Ülehomme on emakeelepäev. Pole kahtlustki, et tänapäeval loetakse raamatuid hulga vähem kui vanasti. Mis seal rääkida! Mäletan neid aegu, kui ma pidin oma sulaseid keravälgu abil inimesi matma ja ristima ajama, nemad aga vingusid nagu emise nisa küljest lahti kistud põrsad: „Armas jumal, meil jäi Matteuse evangeelium just kõige põnevama koha peal pooleli! Luba, ma loen lõpuni, las need matsid matavad ja ristivad ennast ise!” Aga mina põrutasin vastu: „Ja kümnist maksavad kah endale? Jalamaid rahakott kaasa ja tööle!”
Ka öösiti oli häda. Selle asemel et magada, tõmbasid preestrid teki üle pea ja lugesid taskulambi valgel piiblit. Ja kui ma neid keelasin, siis kaeblesid haleda häälega: „Issand, me lihtsalt peame teada saama, mis Jeesusega edasi juhtus! Kas ta tõusis surnust üles või mitte ja kes oli mõrvar.”
Et nad teki all pimedas oma silmi rikkuda ei saaks, võtsin ma neil ööseks silmad sootuks peast, tegin oma sulased pimedaks kui mutid ja alles hommikul andsin nägemise tagasi.
Viimasel ajal sellist huvi pühakirja lugemise vastu enam pole. Urmast aja lausa kantsikuga lugema, ikka üritab ära vingerdada, kaebab, et pea valutab, või küsib: „Kas sellest filmi pole tehtud?” Sellepärast olin lausa jahmunud, kui eile kuulsin vastuseks küsimusele „Millega sa aega viidad, Urmas-poiss?” reibast vastust:
„Piibliga!”
„On see mingi nali?” imestasin mina. „Mis peatüki juures sa oled?”
„Kolmanda Moosese raamatu juures,” seletas Urmas. „See on nii tore ajaviide! Aitäh, et sa mulle sünnipäevaks vildikad kinkisid!”
„Oot-oot!” ei saanud ma aru. „Mis need vildikad siia puutuvad? Ega siis piibli lugemiseks vildikaid tarvis pole.”
„Noh, ega ma teda ju ei loegi,” vastas Urmas. „Ma hoopis värvin tähti.”
„Värvid tähti? Kuidas neid värvida saab?”
„Ega kõiki tähti ei saagi,” lausus Urmas. „Saab ainult neid, mille sees on õõnsus. Selliseid tähti nagu o, ö, õ, a, ä, e, p, d, b ja g. Teisi ei saa. Issand, milleks sa üldse lõid sellised tähed, mida pole võimalik seest ära värvida?”
„Selleks et oleks võimalik lugeda!” hüüdsin mina.
„Igav…” ohkas Urmas. „Mulle meeldivad rohkem need tähed, mida saab värvida. Kaks esimest Moosese raamatut on juba valmis, kolmas on poole peal. Ega täna vist rohkem ei jõua kah, käsi kisub krampi.”
„Kuule, poiss, raamatuid ei värvita!” tõstsin ma häält.
„Tere hommikust! Kus sa elanud oled?” turtsatas Urmas. „Raamatuid just nimelt värvitakse. Mine poodi ja vaata, seal on terved riiulid värvimisraamatuid täis. Need on praegu kõige moodsamad.”
Peab tunnistama, et poiss kõneles tõtt. Vaatasin alla maa peale ja nägin tuhandeid inimesi küürakil laua taga mingeid lollakaid raamatuid värvimas. No kui inimestel on sellised kalduvused, eks siis tuleb seda ära kasutada. Lasin kirikute ustele naelutada teate, et emakeelepäeva teenistusel on kõigil kirikulistel luba põrandat värvida. Näis, kas tõmbab rahva saali.
