Siis ei olnud raske märgata su nördimust. Olid vihane mees. Kibestunud.
Ei, kibestunud ma polnud. Minu jaoks oli juba detsembrikuus asi selge, et nii võib minna. Olin tegelikult väga kahevahel, kas lähen valimistele või mitte. Olin rohkem kui 50% veendunud, et ega mind tagasi ei valita. Reaalsus oli selline.

Mis reaalsusest sa räägid?
Vaata, parteides, nagu paljuski kogu ühiskonnas, on päris palju pimesi jooksmist. Erakonnad palkava PR-firmad, hauvad mingi idee välja ja hakkavad selle järel jooksma. Ja ei märka, kui see geniaalne idee reaalsuses ei toimi. Novembrikuus, kui tegime n-ö ukselt-uksele-kampaaniat, oli vastukaja karm. Juhan Parts on väga hea inimene, tipp-topp poliitik, kes kindlasti teeb veel suuri tegusid. Aga tol hetkel – ma räägin valimistele eelnenud kampaaniast – oli selge, et ta lihtsalt ei läinud inimestele peale.

Partei ei suutnud seda uskuda?
Kui sul on ukselt-uksele-kampaanias 800 kontakti ja neist 750 sõimavad su läbi, siis on ju selge, et tuleb midagi teisiti teha. Aga meil pandi reklaami juurde ja juurde ja juurde. Parts on võimekas ja nutikas poliitik, aga sel hetkel oleks pidanud asjad ümber mängima. Oleks pidanud tegema julge otsuse. Nagu spordis: kui sa ajad kõrgushüppes lati maha, siis pead midagi muutma, et otsustaval katsel latist ikkagi üle saada.
Meil olid otsustavaks katseks märtsikuised valimised – aga me ei julgenud või ei tahtnud teha julgeid otsuseid, et midagi muuta.
Sama lugu oli ju Maire Aunastega. See polnud ju saladus, et Maire Aunaste ei läinud Lõuna-Eestis inimestel peale. Ta on suurepärane teletegija, aga poliitikuna ei võetud teda tõsiselt. Kokkuvõtteks saimegi sellise tulemuse, nagu saime.

Miks asetas erakond sind nimekirjas nii tagasihoidlikule kohale?
Ei… ei oskagi öelda. Ma arvan, et mind ei olnud enam vaja.

Avameelset täispikka intervjuud Erki Noolega loe juba homme ilmuvast LP-st!