Ester Tuiksoo: see, mis minuga juhtus, jätab inimsaatusele jälje

Neli aastat tagasi kadus Ester Tuiksoo pildilt. Endine põllumajandusminister lahkus pärast riigikohtus süüdimõistmist riigikogust, astus välja Keskerakonnast, tagastas presidendile teenetemärgi ja tõmbus avalikkusest eemale.

Temaga jutule saada pole kerge. Minevikuhaavad istuvad nii sügavalt Ester Tuiksoo (52) hinges, et kui mainin telefonis, et võiksime kokku saada ja tulevikutegemiste kõrval ka minevikule hinnangu anda, ohkab ta kuuldavalt. Liiga valus. Kisub ajaga kokku kasvama hakanud armid uuesti lahti. Sest kellele sa seletad, et pole kaamel ja küüru pole seljas? Ta võtab nädalaks mõtlemisaja. Seitse aastat kestnud kohtupidamine ja maadevahetuse süüasjas riigikohtus lõplik süüdijäämine on pannud teda elus asju ümber hindama. „Tegin poliitikas kõike hingega, püüdsin inimesi päriselt ka aidata, probleemidele lahendusi otsida. Tahtsin tõesti elu Eestimaal paremaks teha,” sõnab ta ühe hingetõmbega, kui oleme võtnud istet Paldiski peatänava büroohoone kohvilauas. „Aga pärast sellist lööki olen muutunud kalgiks. Ma ei lase teiste probleeme enam endast läbi.”

Riigikohtu kriminaalkolleegium tunnistas Ester Tuiksoo neli aastat tagasi pistise võtmises ja andmises süüdi ning jättis ringkonnakohtu mõistetud karistuse jõusse. Kolm kuud vangistust kolmeaastase katseajaga on nüüd kantud ja sellest ei tohiks Tuiksoo sõnul saada talle edaspidiseks tempel otsaees. Seda enam, et ta ei tunne end süüdlasena ega talle omistatud korruptiivsete tegude osalisena. See on ka põhjus, miks pikale veninud ja traagilise tulemiga kohtuasjast rääkida on Tuiksool ebainimlikult raske ja toob silmadesse veeläike