Euroopa haavad. Ajalugu seisab faktidel, kuid tõlgendamine on tähtsamgi

Ajaloolase Toomas Hiio sõnul ei pea me iga päev sõjakoledustele mõtlema, aga alati on hea meeles pidada, mida me naabrid on kunagi teinud. Kasvõi selleks et teha plaane oma riigi tulevikuks.

Hiio töötab Eesti sõjamuuseumis. Enne kui me vestluseks istudagi jõuame, esitab ta hoopis mulle küsimuse: millal sõda üldse algas? Küsimus on teadagi trikiga, sest minu vastusele – 1. septembril 1939 – on tal pakkuda hulk alternatiive. Seega võib öelda, et ajalooteadus tugineb küll faktidele, kuid ka fakte on vaja tõlgendada.

Poola ründamist peeti algul ühekordseks sõjakäiguks, aga kindlasti oli inimesi, kes nägid selles kohe maailmasõja algust. Eesti ajalehtede kommentaatorid siiski arvasid, et see sõjakäik läheb Eestist, kes kuulutas end neutraalseks, suure kaarega mööda.

Sama segane on ka sõja lõpukuupäev.

„Mida sõja lõpp üldse tähendab?” küsib Hiio. „Juriidiliselt on nii, et sõja ajal on sõjaseisukord. Nõukogude Liit lõpetas Eesti territooriumil sõjaseisukorra 1946. aasta juulis. Poliitikud on oma kõnedes mõnikord öelnud, eriti 1990. aastatel, et Teine maailmasõda lõppes alles 1991. aastal, kui lõppes okupatsioon,” arutab Hiio.

Ta toob näiteks Kreeka. „Kreeklastel jätkus Teine maailmasõda ohvriterohke kodusõjana. Kui sakslased olid väljas, pidasid sõda kommunistid ja rahvuslased. Iga riigi ja rahva jaoks võivad need asjad olla isemoodi.”

Igal riigil on vaatamata ajaloole ja ühiskonna demokraatia tervisele, pluralismile ja arvamuse paljususele olemas rohkem või vähem kunstlikult loodud identiteet.

Hiio rõhutab, et sama lugu on ka me oma tähtpäevadega. Tema sõnul on ajaloosündmuste tähistamise puhul peale selle, mida tähistatakse, tähtis ka see, kes tähistab.

Võitu Vabadussõjas, mida pidasime enamasti Nõukogude Venemaa vastu, tähistame 23. juunil ehk Võnnu lahingu aastapäeval. Aga Võnnu lahingus võitsime hoopis sakslasi. Seetõttu tähistame võidupühal võitu saksa parunite üle ja 700 aasta pikkuse orjapõlve lõppu. „Samuti on ka 8. ja 9. maiga. 9. maid tähistatakse Venemaal võidupühana sellepärast, et Moskva aeg oli Berliini ajast ees. Kapitulatsiooniakt allkirjastati Berliinis hilisõhtul, kui Moskvas oli juba 9. mai,” ütleb Hiio.

Asjaolu, et tähistaja on sama oluline kui sündmus, torkab eriti silma tänapäevase Venemaa puhul. „Igal riigil on vaatamata ajaloole ja ühiskonna demokraatia tervisele, pluralismile ja arvamuse paljususele olemas rohkem või vähem kunstlikult loodud identiteet. Ja Teine maailmasõda on tänapäeva Venemaa jaoks üks olulisemaid identiteedi osi,” on Hiio veendunud. Nõukogude ajal olid olulisemad hoopis teised kuupäevad.

„Mina olen vanem inimene ja saan nõukogude aega ka ise meenutada. Siis olid kohustuslikud demonstratsioonid hoopis 1. mail, mis oli töörahva püha, ja 7. novembril, mis oli oktoobrirevolutsiooni aastapäev. 9. mai oli lihtsalt vaba päev. Kes vaatas siis telerist paraadi... Põhja-Eestis oli paljudel sel päeval tavaks hoopis kartuleid panna. Õigel kartulipaneku ajal andis riik ühe vaba päeva ja see tuli ära kasutada.”

Hoomamatu ohver

Miks on Venemaal praegu, 70 aastat hiljem kõige tähtsam püha just 9. mai ja Teise maailmasõja võit? Ja miks nad ei mälesta ohvreid, vaid tähistavad võitu?

Hiio usub, et suurriikide maailmasõjaaegne ohver oli nii tohutu, et neil on lihtsalt vaja seda õigustada.

„Meie ei suudagi väikse rahva liikmetena selle suure sõja või suure võidu tähendust mõista. Meie loeme oma ohvreid kümnetes tuhandetes. Aga kui mõtleme Nõukogude Venemaa ja Saksamaa peale – ärgem unustagem, et Saksamaa kaotas 20. sajandil kaks maailmasõda –, siis seal hukkusid kümned miljonid inimesed. Kui on antud nii suur ohver, peaks sel kõigel ju ka mingi mõte olema. Suur võit võib-olla sümboliseeribki seda mõtet,” ütleb Hiio.

Meie ei suudagi väikse rahva liikmetena selle suure sõja või suure võidu tähendust mõista. Meie loeme oma ohvreid kümnetes tuhandetes.

Tänavu püsitati Jalta konverentsi 70. aastapäeva tähistamiseks Krimmi hiiglaslik pronkskuju, mis kujutab Winston Churchilli ja Franklin Delano Roosevelti, kelle kõrval istub ka Jossif Stalin.

Oleks ilmselt mõeldamatu, et keegi püstitaks samasuguse monumendi, kus kujutatakse ka Hitlerit. Kuidas on juhtunud, et kunagine NSVL-i juht jõuab taas kangelasena avalikkuse ette, justkui režiimi kuriteod oleksid unustatud?

„Kuna meil on klõpsuajastul „arvamuse terrori” ajastu ja kõik arvavad midagi, siis nii see toimibki: ta on pildis. Just nii hoitaksegi identiteeti,” ütleb Hiio. „Ega me ju Napoleonile või Caesarile enam paljusid asju pahaks ei pane. Aeg läheb edasi,” tõdeb ta.

„Mis on oluline ja mis on identiteet, otsustatakse poliitilisel tasandil. See, mida teame ajaloost, oleneb sellest, mida koolis õppisime ja keegi õpikutesse kirjutas. Praegu näiteks arutatakse, kas meil peaks olema ühtne Euroopa ajalugu,” räägib Hiio.

Aga mis oleks Eesti riigist saanud, kui sõda poleks puhkenud? Sellele mõeldes kujutatakse sageli ette voogavaid kuldseid viljapõlde ja idüllilist külaelu, kuid ajaloolane Hiio seda ei usu. Tema arvates oleks Eesti igal juhul muutunud.

„Kui sõda poleks olnud ja Nõukogude Liit oleks ka päriselt olnud rahumeelne tööliste paradiis, kui Saksamaa oleks öelnud, et neil pole Lebensraum’i vaja, oleks Eestis ka 1940. aastatel kehtinud 1937.–1938. aasta põhiseadus. Kuid asi oleks varem või hiljem demokraatlikuma valitsemiskorralduse juurde tagasi pöördunud. Ega vast Konstantin Pätsil olnudki plaanis kuningavõimu kehtestada,” ütleb Hiio.

Ega vast Konstantin Pätsil olnudki plaanis kuningavõimu kehtestada.

Hiio usub, et küllap oleks Eestis tekkinud töölisliikumine ja talud poleks enam suutnud end ära majandada. Kolhoose poleks küll tehtud, kuid põllumajanduslikust suurtootmisest ei oleks me kuidagi pääsenud. „Talud oleksid pankrotti läinud. Ühismajandeid oleks tulnud ikka teha, sest meie kliimas ei saa ühe viinamäe pealt tervet peret ära elatada,” nendib Hiio. Ta ütleb, et ohvreid tuleb mälestada, ent ajal võib lasta teha rahulikult oma töö. „Tänapäeva maailmas on võimalik elada ka nii, et me ei mõtesta iga päev Teist maailmasõda,” ütleb Hiio. „On selge, et haritud inimesed ei saa ajaloota. See, kes me oleme, kes on me naabrid ja milline on nende mõtlemine, milliseks me võime muutuda ja milleks võivad saada me naabrid, oleneb lõpuks ka sellest, milline on meie ja nende ajalugu,” sõnab ta. „Sõjad pole maailmast kadunud. Elagem praegu oma kõige paremat oskust mööda, sest teist korda ei saa proovida.”.