Evelin Samuel: kes kaitseb meest?

 (177)
Evelin Samuel: kes kaitseb meest?
Evelin SamuelPromo

Sattusime ühel õhtul olukorda, kus minu sõbrannat asus kimbutama üks umbjoobes sell.

Meie seltskonnas olev ainuke meesterahvas, muidu nutikas ja muhe, ootas ohutus kauguses seni, kuni tülitaja lahkus, selle asemel et daamile appi tõtata. Täiesti normaalne võrdõiguslik käitumine. Ainult et mind häiris see tohutult! Mina oleksin tahtnud, et mees võtab kaitsja rolli.

Kuid kaasaegne maailm nõuab meestelt tänapäeval kordi rohkem kui põlvkonna võrra varem. Ja nõudmised on segased. Ühest küljest peaks mees võtma enda kanda naiste senised kohustused ja hindama pehmeid väärtusi. Samal ajal peaks ta olema endiselt tugev, kartmatu isane, kellest naine saaks lugu pidada. Kas pole siin peidus teatav annus vastukäivust?

Ehkki me oleme veel kusagil transiitalal valdava macho-mentaliteedi ja pehme, empaatilise kultuuri vahel, on linnas elavad naised juba põhimõtteliselt saanud õiguse elada „meheväärilist” elu.

See on võimalik, kuna ellujäämiseks on aina vähem vaja – füüsilise töö on asendanud meelelahutus, toidu ja muu eluks vajaliku saab kauplusest, kodumasinad vähendavad vaeva mitmekordselt. Heaoluühiskonna mehe ja naise rollid hägustuvad ja segunevad. Traditsioonilistest ülesannetest on naisele endiselt alles jäänud vaid lapsekandmine ja sünnitamine, aga mehele kõigest lühike eostamishetk.

Üks sõbranna sattus pärast lahkuminekut traditsioonilisest peremudelist, kus mees peab peret ülal ja naine hoolitseb laste eest, uude, unistuste mudelisse.

Samal teemal:

Nüüd on ta ise ettevõtja ja pere peamine toitja, uuel mehel on aga eelkõige sõbra roll. Paraku näib, et unistatud peremudel ehk polnudki parim võimalikest, sest selles saab end harva õnneliku ja naiselikuna tunda.

Traditsioonilist meherolli – naisele ja perele turvatunde ning majandusliku kindluse loojat, kaitsjat ja jahipidajat – ühiskond justkui enam ei taha. Olgu nad eelkõige head ja mõistvad sõbrad.

Juba on üsna tavaline olukord (eriti Euroopas, kus haridusel on töö leidmisel suurem kaal kui Eestis), kus peret peavad üleval töökad ja haritud naised. Mehed on depressioonis, aga naised pole huvitaval kombel samuti rahul – mees nagu polegi õieti millekski enam vajalik ega midagi väärt.

Mehed ise on sunnitud suu pidama. Mehelike väärtuste kultiveerimine on macho-kultuur ja naiste ning vähemuste õiguste kallale minek. Macho-kultuuri sünonüümideks on toores jõud ja labane lõugamine, vastand intellektuaalsusele ja empaatiale. Alternatiivset nimetust ega tähendust meil traditsioonilise meheliku kultuuri jaoks pole.

Olgu nii. Aga sel juhul arvan ma, et mees võikski olla natukene macho. Ma tahan tunda end naiselikuna, aga selle eelduseks on lubada mehel olla mees. Ma tahan, et mehele jääks võimalus olla jahimees ja kaitsja, ta peaks saama aeg-ajalt natuke ka jõudu näidata ja pröögata. Selleks on mitmeid tänapäevaseid viise: sport, matkad maailma otsa jne. Ilmselt pröögatakse paraku vahel ka vähem sobivates kohtades, jätkuks ühiskonnal ainult mõistust eristada traditsioonilist meest ignorantsest ja labasest. Keegi meist pole täiuslik. Ma ei taha, et naised võtaksid endale uuesti allaheitliku rolli. Kindlasti ei taha ma öelda ka, et naiste elu on kergem. Inimeste elud pole võrreldavad. Aga naiste raskest elust on palju rohkem juttu, meestel pole lubatud kurta. Üks mu tuttav, kes sattus elevusse, kui kuulis, et tahan kirjutada lugu meeste kaitseks, ütles: „Mehed on need, kes peavad tagama kõigi teiste õiguste kaitsmise. Aga kes nende endi eest seisab?”

Jah, tõepoolest, kes peaks seda siis tegema?

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare