Evelin Samuel: usu või ära usu
Ülejäänud miljonist arvatakse automaatselt, et nad ei usu midagi.
Uskmatul on raske elada, ütlevad psühholoogid. Ja eestlane muidugi hädaldab tõesti kõva häälega. Enesetappude arvu, mis Eestis on üks Euroopa suuremaid, seostavad psühholoogid samuti põhiliselt uskmatusega: seni, kui sul on käepärast midagi, millesse uskuda, paistab ka kõige keerulisemal eluhetkel kusagilt lootuskiir.
Suitsiidide arv on meil siiski oluliselt madalam kui näiteks Leedus, kus katoliku kirikusse kuulub tervelt 80% elanikkonnast, kuid mis on Euroopas enesetappude poolest esikohal.
Millest selline vastuolu, psühholoogid ei tea. Eestis on see arv siiski pidevalt vähenenud: kui 1994. aastal sooritati 615 suitsiidi, siis möödunud aastal oli selleks õõvastavaks arvuks 199.
Ma pole siiski nõus, et eestlane midagi ei usu. Vastupidi, minu meelest käib eestlane pidevalt ringi ja otsib, millesse uskuda.
Mediteerivad kristlased
Oma lapsepõlvest mäletan end koos ema ja veel poole Eestiga Salme kultuurikeskuses trans-tsendentaalse meditatsiooni kursustel, mis ei takistanud kellelgi osalejatest end algajate ja edasijõudnute kursuse vahepeal ka luterlaseks ristida ja leeritada. Muidugi uskusime vabadusse ja öölaulupidudesse, kuid seejärel läksid usuasjad vähe segasemaks. Nüüdseks on rahvaloenduse andmeil Eesti elanikud omaks tunnistanud 90 eri usuvoolu, millest mõnda pidasid küsitlejad ehk mitte eriti heaks naljaks endi kulul, kuid mis tagantjärele siiski ka mujal maailmas reaalselt toimivaiks osutusid, nagu näiteks rõõmsa teaduse liikumine.
Palju rohkem usuvad eestlased lugematutesse asjadesse, mida rahvaloendaja neilt ei küsinud.
Näiteks oma ema juttu indiaanisuhkru kasulikkusest (kuidas on üldse võimalik, et me kunagi ilma selleta oleme toime tulnud?) või sõbrannat, kellel on iga häda puhuks homöopaatiline tera.
Metafüüsikas ja Silva meetodis on peidus igaühe imeline tulevik ja „Saladus" köidab eestlast hulga rohkem kui Tuglase kurb aga hingestatud väike Illimar. Meid ei saa pidada sugugi leigeks, kui on juttu alternatiivmeditsiinist ning „hinge saladusi ning sügavust" käsitlevate raamatute väljaandja toodab ühe müügihiti teise järel.
Aastahoroskoope ja Igor Mangi ennustusi sisaldavate väljaannete lugejahulkadel pole mõtet pikemalt peatudagi.
Hipide värk
Eriti lustlik eestlaste uus usuobjekt on tantraseks, mille veebientsüklopeedia Vikipeedia nii kitsarinnaliselt hipide liiderdamise ideoloogiaks nimetab, kuid mis uskumatu kiirusega omale jüngreid kogub.
Juba pea igal mu sõbral leidub mõni tuttav, kes tantraseksiga tegeleb. Hiljuti kellegi juurest läbi sõites paluti mul arvestada võimalusega, et peremees võib olla alasti, kuna tantraseksi hindajad eelistavat sageli alastiolekut riietele.Minu jaoks liiga veider, jah, aga näe - hiljutises laagris osales kuuldavasti üle 600 inimese, ehk sama palju kui võiks kuuluda juba Eesti ühte suuremasse usukonda. Andke andeks mu häbematu võrdlus, kuid sel on minu meelest usuga piisavalt ühist: oodatakse ju midagi enese elus paremaks muutuvat.
Ja isegi kui need tantra-laagrist kalli raha eest ostetud kristalle sisaldavad aluspüksid sinu sugutšakrale ühelgi viisil ei mõju, loob see ostuotsus su sõpradele vaieldamatult hea tuju ja maailm ongi parem koht.
Mulle sobib, et eestlased usuvad erinevaid ja ka veidraid asju. Ja et me ka väga paljusid asju sugugi ei usu.
Need mõlemad aitavad: ühest küljest maailma asjadele kaine pilguga vaadata, vahel tobedusi vältida, teisalt sageli nendesse sattuda, ent ühtlasi omada lootust mingile abstraktsele paremale tulevikule. Usu siis või ära usu, ise tead.
