„Üks eesmärk oli võimalikult paljusid elu tahke puudutada. Üritasin vältida tüüpiliseks või isegi klišeeks muutunud „mina sind ja sina mind”-teemat,” selgitab Ott. Kohtume hästisätitud laupäevahommikuse Otiga stuudios, kus valmis pool plaadist. Paneme tema lood taustaks mängima ja Ott räägib, kuidas nende lugude mõtted tema juurde tulid.

1. „Võitmatu”

Laul on kuulamiseks inimestele, kellel on elus raske etapp – tuleb tõusta püsti ja minna edasi, olla kindel endas ja oma tegemistes ning uskuda kõigevägevamasse. Ott usub, et kui ise püüda raskustest üle saada, siis aidatakse sind ka kuskilt ülaltpoolt.

Mis raske hetke ajel see lugu sündis?

Olin just Eesti Laulu võitnud ja Eurovision oli tulemas. Ütlen ausalt, mul oli päris hirm. Mõtlesin, et mis saab, kui Eurovisionil läheb viltu või ma vean oma rahvast alt. Närv ja pabin olid sees, üritasin ennast motiveerida – oli selline keeruline periood. Mind aitas usk jumalasse ja iseendasse. Tundsin, et sain ülaltpoolt jõudu.

Kui ma olin „Võitmatu” loo valmis kirjutanud, kutsuti mind esinema Hiiumaale ühe pisikese poisi ristimisele, kes oli sündinud umbes viiendal raseduskuul. Arstid ei andnud talle erilist elulootust, aga ta võitles end kõikidest raskustest välja, võitles ennast elule. Kui ma seda lugu laulsin ja vaatasin teda seal isa süles, siis jooksis kõik omavahel kummalisel kombel kokku. Mõtlesin, et just sellistel puhkudel ongi seda lugu õige esitada.

Eestis tahab väga palju julgust väljaütlemine, et oled usklik, sest siis sind peetakse imelikuks. Sul on see julgus olemas.

Aga miks ei võiks uskuda? Mina olen oma sõprade ja tuttavate pealt näinud, et eesti inimene polegi nii väga mitteusklik. Tihti öeldakse: „Nojah, ma tegelikult nagu usun küll, et midagi nagu on…”

Kui ma hakkaksin enda usku teistele peale suruma või sellest kogu aeg rääkima, siis oleks tõesti imelik.

Ma olen usklik inimene, aga elan täiesti tavalist elu. Ma ei käi igal pühapäeval kirikus. Usklik olemine ei tähenda, et ma ei võtaks napsu või vahel ei ropendaks või ei teeks suitsu, kunagi olin ma kõva suitsumees. Ma ei pea mungana elama. Palju hullem on, kui ma teen kurja, olen kade või varastan. See on tuhat korda hullem patt! Mõni joodik või asotsiaal võib olla inimesena palju parem kui mõni usutegelane, kes küll käib kirikus, aga on kibestunud ja räägib seljataga.

Käisin Oleviste kirikus kodututele esinemas. Paljudel on silmad vees ja on näha, et nad on sisimas head inimesed. Kui keegi tuleb ja vaatab mulle silma, surub kätt ja tänab mind, on see palju suurema väärtusega kui korralik nutsakas, mis pangakontole laekub.

2. „Kodu”

Kui teised Oti lood on tekkinud nii, et märtsis tuleb viis ja septembris sõnad, siis see sai ühe õhtuga valmis. Ott istus ühel suveõhtul üksi kodus klaveri taga ja oli natuke inspireeritud sellest, et tal on vähe aega kodus olemiseks. „Ehkki ma Hiiumaal ei ole elanud, olen seal kõik lapsepõlve suved veetnud. Selles loos ongi Hiiumaa kodutunne, mitte Tallinna kodutunne. Üritasin neid sõnu kirjutades ette kujutada südasuve, loodust ja rohelist maakodu. Tallinnas sellist asja ei koge,” räägib Ott.

Kus su kodu praegu on?

Ma elan üksi, Tallinnas. Kolin just suuremasse korterisse. Praegu on mul pisike, tore ja armas kahetoaline 40-ruudune poissmehekorter. Sageli aga tunnen, et kui tulen mängult, siis tahaks avarust ja ruumi saada, vabalt jalad lauale panna. Uus korter on, kui me saame selle, mis me nüüd plaanime… mis ma nüüd plaanin, kaks korda suurem.

Sa ütled „me”. Kes „me”?

Ei, ikka mina. (Naerab.)

Kellega sa siis korteriostu asju ajad?

Üksi ajan. Mul käib ema päris tihti Tallinnas. Kui tal on siin tegemist, siis ta on minu pool. Kus ta ikka ööbiks, kui mitte poja juures? Nii et ka tema on poole silmaga kortereid vaadanud ja aidanud mul valida.

Ema jagab ennast kahe koha vahel: ta elab Tallinnas, aga töökoht on Põlva kandis, ta on Himmaste algkoolis muusikaõpetaja. See on väike tore armas maakool oja ääres metsa sees. Nüüd pannakse see kinni, eks emal tuleb Tallinnasse ära tulla.

Aga sinu lapsepõlvekodu?

Jüris. Elasime päris mitmes kohas, aga minu jaoks põhiline lapsepõlvekodu oli Ehituse tänav 12. Ema on mind väikesest poisist peale üksi kasvatanud, kahekesi elasime. Kui olin päris pisike, oli meil kass, tema jooksis ära. Siis oli koer Muki, aga tema jooksis ka ära. Kui olin varateismeline, võtsime koera, kel nimeks Juss. Tema oli meil tükk aega. Pull ja armas kutsu oli, tema vanaema oli bolonka ja vanaisa taks. Kui Tallinna kolisime ja ema läks Põlvasse, siis viisime Jussi Hiiumaale vanaema juurde. Seal sai ta toredalt olla, aga jäi nii haigeks ja vanaks, et vanaema lasi ta elupiinad lõpetada. Mina absoluutselt ei poolda loomade magama panemist ja see tehti just Eurovisionile mineku päeval, mulle sellest ei räägitud. Kui nädal aega hiljem Bakuust tagasi tulin, siis ema ütles, et „kuule, Juss oli juba nii haige ja vanaema lasi ta magama panna”.

Tallinna kolisin umbes pool aastat pärast staarisaate lõppu. Alguses olin üürikorteris ja nüüd olen kaks aastat elanud oma korteris Kristiines.

Kas tunned end Tallinnas koduselt või kisub linnast ära?

Nii ja naa. Ma pean end hetkel linnainimeseks, kuid hea on käia vahelduseks Hiiumaal. Just jõululaupäeval käisime, saime perega kokku ja väga mõnus oli.

Sageli tunnen, et pean linnast eemale saama ja kuplialust puhastama. Mind alateadlikult väsitab linnakära, isegi kui ma seda ei teadvusta – pidev jooksmine, et mul on vaja teha seda ja seda, pean sinna minema ja teises kohas esinema… Ärevus on kogu aeg sees. Kui satun rahulikumasse keskkonda, siis automaatselt lülitub organism rahulikumale režiimile. Hiiumaal jään alati kohe vanaema diivanil tukkuma.

3. „Kuula”

Ott kirjutas selle loo Georg Otsa nimelises Tallinna muusikakoolis trummiklassis kaks aastat tagasi suvel. Ootas seal sõpra, läks ühte klassi ja mängis ajaviiteks klaverit.

Ta välistas selle enda jaoks ja pakkus lugu Liis Lemsalu plaadile, kui Liis oli staarisaate finaalis. Sõna „kuula” oli Otil juba enne olemas, muid sõnu polnud. Demol ongi „kuula, dararararaa, kuula dararararaa”.

Samal ajal oli valmimas Oti endagi plaat ja oma lauluõpetaja Maikeni soovitusel võttis ta loo Liisilt tagasi. Umbes 15 kuud pärast viisi sündi tegi Aapo Ilves „kuula” sõna ümber mõjusa sõnumi.

„Kuula” Eesti Laulule saata oli samuti Maikeni idee, viis minutit enne tähtaega panid nad selle kasti.

Miks see lugu Eesti Laulu võitis?

Eesti finaalis olin palju rohkem närvis kui Eurovisionil Bakuus. Tallinnas ma ei jäänud endaga rahule.

Hiljuti ETV-s näidati minu Eesti Laulu finaalesitust ja ma mõtlesin: miks te seda näitate, kamoon, see ei olnud üldse hea! Ja hiljem kogu see asi, et mul oli kaks numbrit väiksem ülikond seljas ja kogu see krempel, mis hakkas pärast seda toimuma. (Ott hakkab rääkima hoopis Eurovisioni-elamustest.)

Aga finaal Lennaga? Kuidas tundsid end finaalis Lenna vastu?

(Mõtleb pikalt.) Ma ei osanud kuni viimse hetkeni midagi oodata, aga kui me jäime Lennaga kahekesi, siis mõtlesin, et võibolla on mingi variant, et mina lähen Bakuusse. Lenna on mulle öelnud, et kui tulemusi hakati ütlema, siis teadis ta kohe, et mina võidan.

Kas oled saanud anda mõne kontserdi ilma selle lauluta ka või oled ikka veel Ott „Kuula” Lepland?

Olen üritanud ja paar korda on õnnestunud.

4. „Madonna aknal”

Ott tegi viisi poolteist aastat tagasi, ümises seda ja mängis klaveril. Tal kõlasid peas ka ingliskeelsed sõnad, mis räägiks ema armastusest lapse vastu. Ott helistas Maian Kärmasele, kes oli just lapseootel, et Maian võiks kirjutada sõnad oma lapsele, aga ta oli kohe sünnitama minemas. Siis helistas Ott Leelo Tunglale, kes võttis loo kuulata ja juba paari päeva pärast saatis ka sõnad, mis Otile väga meeldivad, sest need on hästi poeetilised ja neid saab lugeda ka luuletusena.

Sa oled 25-aastane poissmees. Miks sa teed laule ema armastusest lapse vastu?

Ema küsis sama asja. Ma ise ka ei tea! Kui ma kuulen meloodiat, siis mõtlen, millise vaimsusega see on ja mis tekst võiks sobida. Viis tekib alati enne ja siis tuleb mõte, mis sõnum selle viisi all võiks olla.

On see ka laul sinu emale või hoopis sinu laste emale?

See on kõikidele emadele, kes oma lapsest hoolivad. Eks see räägibki sellest, kui oluline on igale vanemale tema laps.

Aga isad?

Isad samamoodi! (Sätib pikalt sõnu.) See on ju paratamatu, et lapse side emaga on tugevam, kuna laps on ikkagi emaüsas kasvanud ja tükike temast. Loomariigis kasvatavad ka emad lapsed üles, isad teevad nad valmis ja suunduvad parematele jahimaadele. Meie, inimesed, oleme ka looduse lapsed nagu loomariigi elanikud, meil käib see asi samamoodi.

Kas kunagi saab sinust isa?

Kindlasti kunagi, tahaks loota küll. Aga enne tuleb elus prioriteedid seada. Ja tuleb leida õige naisterahvas. Ma pole teinud mingit plaani, et kui olen kolmkümmend, siis peab pere olema. Kõik tuleb omal ajal. Aga ma saan pisikestega hästi läbi, lapsed on toredad!

Sa oled ise isata kasvanud laps. Oled sa mõelnud, kuidas teha nii, et sinu lapsed ei peaks isata kasvama?

Usun, et teeksin kõik, et see ei juhtuks. Minu ema pühendus minule sajaprotsendiliselt. Ta käis kolmes kohas tööl ja rabas, küüned villis, et mul oleks kõik olemas. Ta võimaldas mulle kõik ja ma olen talle väga … seda tänu ei saagi sõnadesse panna. Ma ei oskagi näppu sellele panna, millest mul on puudu olnud selle tõttu, et mul pole isa olnud. Ema oli minu jaoks kogu aeg olemas, kuigi samal ajal oli ta lasteaias muusikaõpetaja, lisaks kasvataja ja tegi beebiringi väikestele. Mina käisin sealsamas lasteaias ja sellepärast polnud ma kella kaheni öösel üksi, sest ema on tööl. Kindlasti oleks elu olnud hoopis teistsugune, kui isa oleks olnud, aga ma ei oska öelda, kas positiivse või negatiivse külje pealt.

5. „See päev on käes”

See on Oti bändi trummari Kaspari lugu. Ta oli väga pikalt oma tüdrukuga koos ja siis nad läksid eraldi radu. „Raagus on puud ja vihmast veel maa on märg” väljendab Kaspari meeleseisundit.

„Üks päev meil veab, see päev on varsti käes” – tunded on tal ikka tugevad selle tüdruku vastu, kuid on olnud palju segavaid ja segaseid asjaolusid, aga ta loodab, et tuleb aeg, mil neil läheb hästi.

6. „Emakene kallis, kulla”

Samal sekundil, kui selle loo käima paneme, helistab Oti ema.

Ema kirjutas selle loo umbes 20 aastat tagasi. Ott oli väiksena hästi tihti haige. Ühel järjekordsel haigusperioodil oli ema väga mures, siis tal sündiski see lugu murest oma lapse pärast. Need sõnad on inspireeritud ühest traditsioonilisest eesti rahvalaulust.

7. „Maagiline maa”

Selle laulu viis on Otil olemas olnud paar aastat. Tuttavad ja bändimehed on Otile isegi öelnud, et seal on indie-sugemeid ja kuuekümnendate britipopi hõngu. Ott andis Aapo Ilvesele sõnade tegemiseks vabad käed, ütles ainult, et võiks olla teistsuguse sõnumiga, mitte tüüpiline armastuslugu. Sõnum on, et väikesed lapsed panevad elus tähele toredaid nüansse, mida suured ei märka. „Kuula” lool on mõnevõrra sama mõte – pane tähele asju, mis jäävad hektilises elutempos kahe silma vahele.

Kui tihti sina endas lapse üles leiad?

Kui olen linnas ja töö-sõiduvees, siis ei jõua väikeseid asju märgata. Aga Hiiumaal puhkusel hakkan nägema, kuidas mardikas mulla sees ukerdab või lind vaatab naljaka näoga. Siis tuleb meelde aeg, kui olin väike poiss ja terve maailm koosneski põnevatest pisiasjadest.

Loomadega on mul mingi eraldi teema, olen nendega alati hästi läbi saanud. Kui näen linnas koera või kassi, siis üritan alati piiluda, millega ta tegeleb. Ema on rääkinud, et kui ma esimeses klassis hakkasin üksi koolist koju käima, võttis paarisaja meetri tulemine kolm tundi, sest nii palju huvitavaid asju oli. Ükspäev, kui olin kolm tundi pärast tundide lõppu ikka kadunud, oli ta mu leidnud prügikasti tagant lepatriinuga rääkimast.

Mida sa tegid pärast lastelaulude kassette ja enne superstaarisaadet?

Mu ema lõpetas selle pulli ära, sest ta nägi, et poisil ei ole enam lapsepõlve. Hakkasin muusikakoolis klaverit õppima, käisin koolis ja olin tavaline teismeline, käisin jalkatrennis. 2005. aastal oli muusikal „Feim”, mis oli pöördelise tähtsusega. Mind võeti sinna katsetelt taustalauljaks ja sain tuttavaks Maikeni, Bert Pringi, Susan Lillevälja ja teistega. Maikenist sai minu väga suur suunaja. Võlgnen talle väga palju. Tänu talle olen täna paljus see, kes ma olen.

2006. aastal, kui astusin Otsa-kooli lauluosakonda, oli sinna sadakond tahtjat. Vastu võeti kolm tüdrukut ja üks poiss. Sain sisse, kolm aastat käisin seal, siis tuli juba staarisaade.

Sestsaadik oled sa tähelepanu keskpunktis olnud.

See on müüt, et ma ei saa rahulikult ringi käia ja postkast on pakkumistest pungil. Muidugi vaadatakse järele, mõni naeratab ja mõni küsib autogrammi. Sõpradega pubis või klubis ei tule alguses keegi ligi, aga kui õhtu on käima läinud, siis tullakse, tervitatakse ja räägitakse.

8. „Laululinnuhaldjas”

Ema kirjutatud laul Arvi Siiga sõnadele. Suguvõsa kokkutulekutel on Ott emaga seda hästi palju laulnud. Laul sündis kaheksakümnendate lõpus, Balti keti ajal. Oti ema rääkis, et ta tahtis ka Balti ketti minna, aga Ott oli väike ja pidevalt haige ning kõige tipuks selline laps, kes ei püsinud paigal – sellise jõnglasega ei saa ju minna seisma. Oti ema sattus selle luuletuse peale ja sõnum lummas teda. Lugu oli mõeldud lastelauluks ning lasteaias on ta seda lastega päris palju laulnud. Alles hiljem avastas ta, et Arne Oit on viisistanud sama luuletuse ja Jaak Joala laulab seda. Ühe salmi tegi Oti ema küll natuke ümber, sest talle ei meeldinud koht, kus kitarristil seoti käed kinni.

Kui tähtsad on sinu jaoks need lapsepõlvest kaasa võetud laulud?

Ma olen nende lugudega koos kasvanud ja tegu on väga heade lugude ja köitvate viisidega. See lugu on isegi natuke regivärsiline. Mõtlesin, et miks peab neid ainult perekeskis laulma, kui mul on võimalus neid tutvustada ka laiemalt.

9. „Planeet oma teel”

Oti viis ja jälle Aapo Ilvese sõnad. Ott ütleb, et ta algul ei saanud aru, millest see lugu räägib – „valmis viimne hõbedane draakon” jne. Aapo Ilvese meelest oli see meloodia üks huvitavamaid, millele ta on kunagi sõnu kirjutanud. Talle seostus lugu Eestist ja kodust lahkuvate noortega. Sellest lugu räägibki, viimne hõbedane draakon on tegelikult lennuk. „Heidan pilgu metsadele veel” ja „arvan, keegi ometi peaks jääma, talveks katma tüve õunapuul” tähendab, et lahkuja tahab, et keegi jääks ja hoolitseks tema sünnipaiga eest, et tema juured säiliksid.

10. „Avatud”

Kui Ott selle loo kirjutas, oli pool aastat möödunud superstaarisaatest ja see tempo, mis üleöö talle kaela sadas, muutus kurnavaks. „Mul oli nii kõrini kõigest, aga ei saanud seda öelda. Ma ei saanud lüüa käega sellele, mille nimel ma olin nii kõvasti tööd teinud,” ütleb Ott. Laulu sõnad räägivadki väsimusest. Ott ütleb, et nüüd on tüdimus juba natuke üle läinud. „Aga kui oli suur hullumaja, lõi see meeleolus päris kõvasti välja. Oli tunne, et ma ei ole veel midagi saavutanud, aga ma olen nii väsinud ega jaksa enam,” ütleb Ott. Lauluga „Avatud” samasse teemasse käib ka lugu „Võitmatu” – tuleb minna edasi!

11. „Üks väga kurb lugu”

See on hiiu rahvalaul, mida ei avastanud Ott ise. Kui ta hakkas Gjangstaga Viljandi folgi jaoks projekti tegema, tuli Jalmar Vabarnal mõte, et kuna Ott on Hiiumaa juurtega, võiks teha pooletunnise kava hiiu rahvalauludega. „Esimeses proovis tekitas see lugu kohe teistsuguse õhkkonna, kõik pillimehed jäid mõtlikuks ja hea vibe oli,” ütleb Ott.

Laulu sõnad räägivad natuke traagilise loo, kuidas üks naine on meest ära kasutanud ja ta maha jätnud. „Üritasin alguses seda suure emotsiooniga laulda. Kui pärast kuulasime, mõtlesin, et kui ma oleksin ise kuulaja, mõtleksin, et Lepland teeb mingit lolli nalja. Villu Talsi, Gjangsta mandoliinimängija, ütles, et tegelikult tuleks regilaulu laulda nii, et sa pole läbielaja rollis, vaid kiretu jutustaja,” räägib Ott.

Kuidas see reis folgimaale sinu jaoks oli?

Väga lahe! Inimesed on nii vabad! Viljandi keskkond ja vaimsus ei olnud minu jaoks üldse eestlaslikud. Olen seal varem ka käinud, aga see aasta oli esimene kord, kui sain olla kõik päevad Viljandis.

Mis tunne oli olla meestelaulu õhtul laval Eesti lauljate raskekahurväega ja laulda meeste rahvaviise?

Kartsin natuke, et ma olen kontekstist väljas. Seal olid ikkagi Peeter Volkonski ja Lauri Saatpalu ja Ando Kiviberg ise ja Jalmar ja igasugu vanemaid ja nooremaid regilaulikuid. Mõtlesin, et kuidas mina kui popmuusik sinna sobin, võibolla mind naerdakse välja. Kõik olid aga hästi viisakad, surusid kätt ja küsisid, kuidas läheb, kiitsid ja tuli välja, et olid tänulikud, et ma tulin.

Tooksin paralleeli usuga – folgi inimesed ei pressi seda kellelegi peale, aga kui ise tunned selle vastu huvi, võtavad su avakäsi vastu.

12. „Hüüa mind”

See viis oli Otil kaua sahtlis ja uuel plaadil tahtis ta seda eriliselt esile tuua. Laul jutustab ühe inimese vaatevinklist, kes on siitilmast lahkunud, lohutuseks nendele, kes on jäänud, kes leinavad. Ott usub, et kui inimene on siitilmast lahkunud, on ta tegelikult olemas ja näeb kõike, aga ta ei ole materiaalne, ja et kohtume kõik teises ilmas.

„Puutusime Sven Grünbergiga kokku ja kui olin end tema loominguga kurssi viinud, võtsin südame rindu ja küsisin, kas ta oleks nõus seda lugu plaadi jaoks natuke nokitsema. Ta oli minu rõõmuks nõus. Algul, kui ma tulemust kuulsin, üllatusin, et see kõlab nüüd hoopis teistmoodi. Aga iga kord, kui uuesti kuulan, panen tähele uusi nüansse ja see läheb kogu aeg paremaks,” räägib Ott.

Miks sa rõõmsaid lugusid ei tee?

(Naerab ja kokutab natuke.) Küll see periood ka tuleb. Lood peavad tulema iseenesest, kangutades head lugu ei tule.

No nüüd on su kuulajatel selline kurblik plaat, et pärast kõik norutavad omaette.

See ongi selle mõttega tehtud, et kui tahad natuke sügavamaid mõtteid mõelda, on vaja tähtsamaid otsuseid teha või tunned, et on keeruline aeg, siis paned selle plaadi peale.

Ma tahaks tulevikus teha ägedat rokiplaati, sinnakanti nagu Muusik Seif ja Ultima Thule. Pean piinlikkusega nentima, et ma peale klaveri midagi ei mängi.

Ma olen pannud tähele, et lugude vaimsus sõltub sellest, mis instrumenti sa mängid. Kidraga on palju lihtsam tõmmata mingit kiiremat asja kui klaveriga. Koit Toome rääkis ka kunagi, et täitsa pekkis, istud klaveri taha ja tulevadki ainult ballaadid. Lahedat, ägeda sõnumiga vanakoolisugemetega kütet võiks kunagi teha küll.

13. „Lugu, mida plaadil ei ole. Miks sa pole kirjutanud lugu naistest ja armastusest?”

Eelmisel plaadil oli küll üks lugu, mis ma kirjutasin kunagi ühele tüdrukule, kellega oli koos väga tore, kuni ta pidi minema välismaale. Aga see on eelmisel plaadil. Seekord ma tundsin, et mul pole vaja laulda sellest, mida hetkel minu elus ei ole. Kunagi, kui on jälle põhjust, tuleb hakata sellest jorisema. Praegu on teised mõtted peas. Olen saanud vanemaks ja küpsemaks, olen hakanud mõtlema asjadele, millele varem pole mõelnud.

Kui laulda naistest ja armastusest, võiks need sõnad olla poeetilised, targalt seatud. Nii isiklikul teemal ei tahaks tekste poeetidelt tellida. Eks vaatame, mis tulevik toob.

Praegu on minu elutempo selline, et käin kodus ainult magamas. Mis suhtest siin rääkida!

Pigem tegeleks sellega, et laoks vundamendi oma loomingule ja tulevikus, kui tuleb rohkem hingetõmbeaega, saab rahulikult käia ja esitada lugusid, mida inimesed teavad, siis saab keskenduda pereelule… kui tuleb õige inimene. Otsima teda praegu hakata ei ole mõistlik. Kõik tuleb siis, kui tulema peab.