Aga sa ise?
Ütleme nii: üle 50% olen kindel, et järgmine aasta jääb mul ka tippspordis viimaseks, aga päris lõplikult seda ust veel kinni panna ei tahaks. Samal ajal on selge, et mida aasta edasi, seda rohkem eeldab jätkamine seda, et plaane tuleb seada mu pereelust lähtudes.

Miks ma küsin? Kui aus olla, pole sul ju jäänud spordis midagi saavutamata. Olümpia tundub su vägeva karjääri lõpetamiseks sümboolselt sobivat. Motiveerida end veel mingiks võistluseks valmistuma… See tundub keeruline.
Selles mõttes kindlasti. Kui ma võtan kokku kõik oma tiitlivõidud ja saavutused, siis selles reas ongi puudu ainult EM-i kuld…
Nojah, olümpialt on puudu hõbemedal, et oleks täielik kollektsioon, aga selge see, et ma ei lähe olümpiale eesmärgiga võita hõbemedal. Minna tuleb ikka maksimumi peale. Aga oleme ausad, ega ei ole enam lihtne leida reaalseid põhjendusi, miks ma peaksin veel ketast heitma. Välja arvatud muidugi see, et mulle väga meeldib seda teha.

Kas sa tavainimese argielu ees hirmu ei tunne? On ju nähtud küll ja küll sportlasi, kes pärast hiilgavat karjääri tavaeluga toime ei tule.
Sellest, mis puudutab sportlasekarjääri lõpetamise planeerimist, on muide päris palju raamtuidki kirjutatud. Kui mitte planeerida, siis võib tõesti argipäev päris ootamatult kätte tulla… Vaata, tippsportlane on ju harjunud suurte sihtide ja kindlate eesmärkide nimelt päevast päeva tegutsema. Kui korraga on see suur majakas silme eest kadunud, siis võib tõesti üsna varsti ennast kaotada.

Sellest, mida Kanter pärast sportlaskarjääri teha tahaks, räägib ta üksikasjalikult homses LP-s.