„Haruharva võis teda hommikuti näha,” ütleb Brunhilde Pomsel kinnisilmi, lõug käele toetatud, oma ülemuse kohta. „Ta tuli jalgsi oma väikesest lossist, mis asus Brandenburgi värava juures ja mille külge oli rajatud hiiglaslik propagandaministeerium. Tippis treppidest üles nagu väike hertsog ja läks seejärel läbi raamatukogu oma ilusasse Unter den Lindeni äärsesse kabinetti.”

Selle kujutluspildi juures Pomsel naeratab, meenutades elegantset mööblit ja muretut õhkkonda, mis valitses Goebbelsi kabineti eesruumis, kus ta koos veel viie sekretäriga istus, ja rääkides Goebbelsi alati puhtalt maniküüritud küüntest.