Hannes Hermaküla: töötame või oleme uhked?
Nüüd on rohelistelt plakatitelt umbes samasugune sõnum meelde mõlkuma jäänud – „Ta töötab siiski”. On tõesti tore teada, et inimesed, kes Eestimaa pealinna haldamisega iga päev tegelevad, töötavad. Nad ei tegele töö ajal millegi muuga, näiteks loomaaia loomade talitamisega või pirukajagamisega.
Ühtlasi on hea tõdeda, et neil ilusti riietatud ja enamjaolt naeratavatel inimestel on töökoht siinsamas Tallinnas või vähemalt Eestimaal. Paljudel seda eelist pole, nad peavad Soomes bussirooli keerama, haigeid ravima või Norras palke majaks laduma. Tööpuudus on praegu umbes kaheksa protsenti, aga neid see mure ei puuduta. Minagi töötan, seega peaks mul nendega palju ühist olema. Ilmselt tunnevad nemadki uhkust selle üle, et nad ikkagi töötavad.
Üks teine seltskond on samuti uhke, igasuguste asjade üle. Uhke nende asjade üle, mis saavutatud, ja uhke nende asjade üle, mida veel pole, aga mis on plakatitel juba kirjas. Minu vanaema ütles muu seas, et uhkus ajab upakile. Nii katsun ma siis vähem uhke olla.
Uhke Eesti asja üle
Nagu kord antiikaja mõtiskleja Jaakobus ütles: mis on inimene, see on nagu suits, mis täna on ja mis homme haihtub. Kuigi oleme oma arust ise oma elu juhid, saame ju isegi aru, et kõik ei sõltu meist ja kõige eest ei saa au endale haarata.
Mina olen ka uhke Eesti üle, selle üle, et meil on vabadus, et meil on oma keel ja meel, oma kultuur, et meil oli oma kroon. Et Eestimaal saab ajada eesti asja, et ei pea enam vene asja ajama.
Sama meelt on kolmas seltskond. Olen nende kohta teada saanud, et nemad ajavad eesti asja. See teadmine on muidugi väga julgustav. Ma küll eeldasin, et sedasama eesti asja on ajanud alates 1991. aastast kõik meie taasiseseisvunud riigi valitsused. Teeb ikka hinge täis küll, kui keegi siin maal ajab muid asju, näiteks euroasja või siis Venemaa asja. Nad ajavad eesti asja nii maapinnal kui ka taevas, kaubanduskeskuste kohal. Peale selle kutsuvad endaga kaasa äsja vanglast vabanenuid, pakuvad neile transporditeenuseid.
Neljas seltskond kutsub ka mind endaga. Juba väikesest peale tegid vanemad mulle selgeks, et võõraste inimestega kaasa minna ei tohi. Tõsi – need, kes mind endaga kutsuvad, pole kõik võõrad. Mõnda tunnen lausa isiklikult, mõne põhimõttega läheks hea meelega kaasa. Ainult et pisut hirmus on ka. Näiteks räägib nende esindaja veebireklaamides väga konkreetse, vaat et isegi kurja näoga.
Räägime parem asjast
Ma ei ole kunagi söandanud häält peale keerata, aga igatahes jääb mulje, et tegemist on väga tõsise inimesega. Neil tundubki tõsi taga olevat, sest nad kutsuvad mind endaga Toompead vallutama. Täna lubasid võtta Tallinna ja homme Toompea. Minu teada on seda kord juba tehtud. Ma ei viibinud küll nendel aastatel Eestis, aga olen kuulnud lugusid, näinud filme ja fotonäitusi sellest, kuidas Eesti rahvas Toompead võtma või siis pigem kaitsma läks. Nagu muiste, olid taas relvadeks põllumajandusvahendid, küll mitte vikatid ja hangud, vaid traktorid ja kombainid.
Natuke hirmutav, sest sealsamas Toompeal valitseb Eesti võim. Eesti riigi kodanikuna ei taha kuidagi, et üks seltskond teist kukutama hakkab, pigem tahaks ikka, et tehtaks koostööd. Peale selle on veel hulk väiksemaid seltskondi, kelle hääl kõlab nõrgemalt. Mitte et see hääl kuidagi nõrgem või viletsam oleks, suuremad lihtsalt kisavad üle.
Ei jaksa enam üles lugeda seda, mida kõike on juba saavutatud. Nagu Ernst Enno ütles: mis oli, see on läinud, mis tuleb, alles ees. Mis sa ikka enda naba imetled? Anna parem teada, kuidas edasi, mis plaanis, et eesti keel ja meel säiliks, ja mis plaanis, et täiskasvanud üle piiri tööle ei läheks ja kuidas noored tagasi tuleksid.
