Hannes Kaljujärv homses laupäevalehes: alkohoolik raiskab eluks antud rõõmu ette ära

Noorena oli elu palju hajusam, aga nüüd lähen närviliseks, kui ei tea oma plaane vähemalt aasta aega ette, ütleb otsekoheste ütlemiste poolest tuntud näitleja.

35 aastat tagasi lõpetas Vanemuise teatri armastatud näitleja Hannes Kaljujärv (57) Tartu ülikooli kehakultuuri eriala. Kehalise kasvatuse õpetajana pole ta siiski päevagi töötanud, sest ülikooli sai astutud ainult eesmärgiga pääseda sõjaväest. „Praegu ma muidugi läheksin. Vähem kui aasta paarikümne kilomeetri kaugusel olla pole midagi, aga Vene sõjaväega ei teadnud kunagi, kuhu kaheks aastaks satud,” kinnitab Hannes. Siiski kortsutab ta siiani kulmu klišee peale, et sõjavägi teeb mehest mehe. Küsimuse peale, kui palju on temas veel alles kunagist spordihuvilist noorukit, muigab ta, et on pigem mõttesportlane, kes kujutab ennast tihtipeale ette tervisesporti tegemas, aga kahjuks elutempo lihtsalt ei võimalda ühestki päevast jalutusringi jaoks tunnikest napsata. Kuhu see aeg siis kaob?

Olete Vanemuise teatris juba 35. aastat järjest. Kui suure sõnaõiguse see annab? Kas saate rolle omatahtsi valida?

Sõna „valiv” kõlab küll jube suure ülbusena, aga ütleme nii, et mul ikkagi on oma sõna sekka öelda, kus või mida ma teen. Ühtlasi ei saa riigiteatri palgal olles ainult enda peale mõelda, vaid peab mõtlema ka oma tööandja peale. Mingeid asju peab tegema ka selle arvestusega, et ju seda on siis teatril vaja. Ma pean silmas suvalist komöödiat. Mida ta sulle näitejana ikka annab? Kõik on kirjutatud: kust tuled, kuhu lähed ja mida ütled. Mis looming see siis ikka nii väga on? Aga seda tuleb teha, sest suur hulk rahvast tahab seda vaadata.

Noorena tundus ju ometi see kõik loominguna?

Muidugi tundus. Siis oli suur entusiasm, aga selle kadumine on ka loomulik. Oleks veider, kui oleksin praeguses eas kõige peale õhinas. Olen ikka normaalne inimene, nüüd juba tekib rollide peale valikuline hasart.

Kas valikuline hasart ei tekita tahtmist justkui teatri varjust välja astuda ja ennast näiteks monotükiga proovile panna?

Eks ikka olen selle peale mõelnud, aga praegu on meil liialt suur monotükibuum. Laias laastus on kahte sorti monotükke: ühed on need, mida publiku lemmikud esitavad suurtes kultuuripaleedes massidele, et teenida metsikut lisaväärtust. Teisalt teevad neid näitlejad, kes on võib-olla alakoormatud või pole rahul oma staatusega teatris. Ma annan endale hästi aru, et ma ei ole miljonite lemmik, keda tullakse vaatama suurtesse kultuuripaleedesse. Seega kui ma teeksin, siis teeksin lihtsalt midagi südamelähedast.

Mida rääkis Hannes Kaljujärv Õnne-tänava fenomenist, oma noorimast, kaheaastasest tütrest, alkoholist, motivatsioonist ja ovatsioonidest, saab pikemalt lugeda seekordses pikas intervjuus, mis limub juba homme, laupäevalehes LP!