Esitad oma etenduses sketše ja mõtisklusi keskmise eestlase argistest mõttetustest. Näiteks teevad inimesed kodus süüa ja panevad siis sellest pildi Facebooki. Naeruväärne?
Minu jaoks kaotavad sellised tegevused usutavuse. Kui inimene räägib Facebookis, kui peenelt ta parasjagu süüa teeb, siis julgen öelda, et üks kahest kannatab kõvasti: kas see peen roog või postitus. Ei tea, kust see komme tuleb. Aga see on naeruväärne ja paneb mind imestama. (Muheleb.)

Üks sketš su etenduses võrdleb netikommentaare riknenud piimast kummis pakiga. Tead küll, et seal sees saab olla ainult rõvedalt haisev löga, aga ikka avad. Ikka vaatad, nuusutad ja veendud: oligi hirmus kraam. Kui sageli sa ise seda pakki avad ehk kommentaare loed?
Ei, ma ei loe neid.

Isegi kiusatust pole, kui lugu räägib sinust või su etendusest?
Väike kiusatus vast on... Aga minu kindel hoiak on, et kui keegi tahab minu või mu tegemiste kohta midagi arvata, peab sel olema autor. Siis on see arvamus. Häbeneda oma nime öelda, öeldes ise teise inimese kohta halvasti – see näitab mu arvates põlgust iseenda vastu.

Su teatritükk jõuab kulminatsioonini hetkel, kui räägid Afganistanis missioonil olemisest. Kas hakkasid paljusid asju, mis häirivad, märkama enne või pärast missioonil käiku?
Enne. Tegelikult ju läksingi sellepärast, et märkasin neid asju liiga palju, see kõik tundus nii jabur. Käed vajusid rüppe ja küsisin endalt: mis siin toimub? Mõtlesin, et ainuke koht, kus seda kõike saab n-ö käsukorras elimineerida, on kaitsevägi. Kaitseväes ei öelda, et peate seda jama lugema, peate seda lollust kaasa tegema. Seal olin vaba neist ühiskondlikest traalivaalidest. Aga tagasi tulles nägin veel jaburamaid ja pentsikumaid asju.

Pikka intervjuud Hannes Võrnoga loe juba homme ilmuvas LP-s!

Jaga
Kommentaarid