Hannes Võrno: mingil hetkel avastasin, et tegin asju, mida sisimas naeruvääristasin

„Minust on jäänud palju jäämäe alumisse ossa,” ütleb talendika humoristi ja saatejuhina tuntud Hannes Võrno. Kõige kirglikumalt kipub ta siiski rääkima kaitseväeteenistusest. Nii oma monoetenduses kui ka sügisel ilmuvas raamatus.

See pole muidugi juhus, et enne Hannes Võrnoga (47) kokkusaamist vaatan üle filmi „Jan Uuspõld läheb Tartusse”, kus Võrno mängib isamaalist ja selge silmavaatega ökotalunikku, kes peab kuuris orja. Irooniline ja tabav karakter. Naljakas ja terav. Ent mitte piisav, et teda mõista. Ka vanade Kreisiraadio klippide vaatamine aitab praegu vähe, sest need on Võrno loodud tüübid, aga mitte tema ise. Tundub, et õige oleks vaadata ka tema viimast monoetendust „Kuidas iseendaga tülli minna”.

Ei tea, miks arvasin, et see on üks paras naljatükk või huumorikava. Miks ma tahan temas pidevalt naljameest näha? Etenduses on muidugi hetki, mis toovad muige suule. Minisketšid me argistest mõttetustest on kohati väga tabavad. Aga Võrno monoetendus pole vist teater selle traditsioonilises või harjumuspärases mõttes. Ega ka loeng, kuigi kohati nii tundub. Võrno lihtsalt räägib napilt kujundatud laval oma lugu. Sundimatult ja vahetult. Mõtteid ja tähelepanekuid elust. Endast ja teistest. On irooniat ja eneseirooniat. Pisut paatost ja moraaligi. Kõik see pakub üksjagu äratundmisrõõmu. Niiviisi end laval vaimses mõttes (peaaegu) alasti kiskudes vastab ta justkui kõigile küsimustele, mis tema isiku kohta võivad tekkida. Aga teisalt jääb midagi õhku. Küllap pean siin ennast süüdistama, aga ma ei mõista ka pärast etendust päris täpselt, miks ta iseendaga tülli läks. Ja mis tunne see on.