Hardi Volmer homses LP-s: "Elavad pildid" sai kurja saatuse osaliseks
Väravat avades satun suurde rohtaeda, kus jaanipäevaeelsele sobivalt hein niitmata ja lõkkeplats ootel. Taamal paistavad Lahemaalt pärandusena siia toodud sajaaastane ait ja isevärki onn, mille ehitamiseks läks käiku oma 4000 tühja klaaspudelit.
Peremees Hardi Volmer seisab maast laeni aknaga toas, kus esmalt hakkab silma uhke trummikomplekt. “Vahel mängin ka, see oli mu esimene pill tegelikult ja bändi tegema hakates ma algselt hoopis trummide taga istusingi. Kuni teised profi leidsid ja mu laval kõige ette kamandasid,” jutustab 30 aastat (enamasti Singer Vingeriga) lavalaudu tallanud Volmer.
Hardi elab koos abikaasa Kersti, tema ema ja oma noorema tütre Lillega pealinna lähedases külakeses ühes paraja suurusega tarekeses. “See on nagu päkapikuelamine, kõik ukseaugud ja trepikäigud on tillukesed. A ma ei nurise, sest muidu kuluks jõhkralt kütet. Ja kui rind igatseb avarust, siis saab õue minna,” seletab Hardi sõbralikult, pistab paar puuhalgu uhkesse raudahju ning juhatab meid maja teise tiiba kaminatuppa.
Hardil on täna vaba päev ehk et reeglina toimetab ta siis oma paberiasju: stsenaariumi-ideid, filmi- ja teleprojekte. Tegelikult peaks aga peremees oma vabu päevi hoopis kodukeskemalt sisustama. “Oma majas elades ei teki ju iial küsimust, kuidas päeva õhtusse saada: kõik on katki, tegemata või kogu aeg perses .. uskumatu täiesti. Lihtsalt niisama kodus olla ei saagi,” tõdeb Volmer ja paneb kohvivee tulele.
Köögiaknast paistab meri. “Kuumade ilmadega oli pöörane vaatepilt – meri oli täies ulatuses hõbe, taevas oli oranž – uskumatud värvid… Suvel on pilt hale, sest lehestiku vahelt jäävad alles vaid üksikud augud. Aga talvel, selgema ilmaga, paistab Naissaare ots mul siia ära. Omari küüni näen kõva binokliga ära oma terrassi nurgast,” viipab Volmer ning valab kannu puistatud kohvipurule keeva vett peale.
Miks te selle küüni Kastna rannast üle mere sinna Tõnu Kaljuste saarele viisite?
Põhjus väga lihtne: teda (nii ütlebki - P.K.) muidu enam poleks praeguseks. Meeletult suur ehitis on küün ju, katuse pind on üüratu ja üle saja-aastane sindlikatus oli täiesti läbi. Sovhoosi (1961-1984) ajal hoiti selles veel rannaniidul tehtud heina, ja sovhoosnikud olid ka viimased, kes seda lappida suutsid. Minu isal (siit on tulnud küüni tänane nimi, sest isa on Omar Volmer - P.K.), kelle maatükil see seisis oli selge, et vana karjamõisa küüni kui ajalugu tuleb hoida, ent restaureerimiseks-konserveerimiseks ei olnud meie perel võimalusi.
Püüdsime küll leida ka kohapealsed võimalusi, näiteks suvelavastuste kohaks, sest lavastaja Priit Pedajas pesitseb samuti Kastnas. Kuid MTÜ loomine ja restaureerimine osutusid kõik lõpuks nii keeruliseks, et idee hääbus kenasti. Ning siis tuli ühtäkki keegi Tõnni (dirigent Tõnu Kaljuste) poolt mõttega, oli vist mu kallis sugulane, arhitekt Ra Luhse, et Naissaarele on plaanis kontsertmajakene rajada. Nii leiutasime viimisevariandi, sest akustiliselt on see nagu viiulikast - vanast puidust paremat akustikat pole olemas - muusika tegemise või laulmise kohaks on see ideaalne. Ses mõttes läks fantastiliselt.
Kuidas Kastna karjamõis teie perre tuli ja mis tänaseks sest saanud on?
Isa soetas selle kui ma juba suur poiss olin, minu kooli direktori Armas Kuldsepa perelt. See on see väikese ühiskonna elu – kõik on omavahel kuidagi seotud. Mõni aasta tagasi olime sunnitud ainsa säilinud hoone, mõisa pesuköögi, mehele panema, see on ühe toreda perekonna kätes praegu. Mõned maatükid sealt ümbert on aga minu ja mu kahe õe omad siiani. Kuis edasi, eks näis. Sest siin ma oma maal ju nüüd elan. Enamaks pole ka tarvidust. Vanem õde elab Soomes, imekaunis kohas Fiskarsis ja noorem õde on koos emaga Pärnus.
Kastna karjamõisa süda on aga ilus koht, dendroloogiliselt tähtis park. Isa tekitas sinna liike juurdegi, tõi oma reisidelt kaasa. Ja kadakad on seal nagu puud – lehmad käivad ja nühivad endid vastu tüve, mujal Eestis ma sellist asja ei mäleta küll.
Volmer võtab külaliste auks riiulilt erilised tassid, lööb pätikohviga kannu kopsti vastu lauda ja naudib häälekalt pinnale tekkinud ilusat pruuni vahtu: “on ju ilus!” Külmikust võtab ta kondenspiima ka peale. Ise räägib samal ajal, kuidas ta ERKIs kokku seitse aastat õppis (läks ruumikujundust õppima, lõpetas aga teatrikunstnikuna), ning et noorema õega on nad ses mõttes sama koolirada tallanud.
suure kamina ja raamaturiiuliga elutoa seinal hakkavad silma isa Omari foto ja E.Viiralti gravüür “Absindijoojad”. Ümmarguse söögilaua keskel on väiksemat sorti käiakivi, selle ümber istumegi.
Oma viimase mängufilmi kurjast saatusest, Euroopa suhtumisest meie ajaloosse, Singer-Vingeri tänasest publikust ja laulusaate mõjust oma lapselapsele räägib Hardi Volmer pikemalt juba homme, laupäevalehes LP!
