Päeval, mil Harry Kõrvits (61) järgneva intervjuuga nõustub, jääb mulle raadiot kruttides kõrvu üks Georg Otsa soome keeles lauldud laul, milles fraas: “Kas inimene muutub aja jooksul ja kui, siis mis suunas”. Tõepoolest, Kõrvitsa kasvamise lugu hakkab mind üha enam huvitama. Sest omamoodi lapstähena Eesti meelelahutustaevasse tõusnuna oli Harry selle laulu salvestamise ajal napilt 16-aastane nooruk, kes oma trummimängu oskusega ometi juba mitmenda aastat Tallinna kuumimates saalides rahvast hullutas.

Lahja poisina trummide varjust elu vaadates õppis Harry palju. “Tegelikult olengi ma kõik siin elus ise õppinud nii öelda ridade vahelt,” naerab näitejuhi paberitega Kõrvits, kes on aastaid üheaegselt söönud nii näitleja, muusiku kui ka reklaamitootja leiba. Ametiterohkuse kõrval on Kõrvitsa dünastia liikmeks sündimisel veel üks eriline eelis - Harry teab nimelt paljude Eesti kultuurilukku jäädvustunud inimeste kohta isiklikust kogemusest midagi öelda. Kuulan huviga ja märkan, kuidas kooli (muusika)ajalootunnis õpitu järjest meenub ning justkui ellu ärkab.

Mõelda vaid, mina olen seda õppinud, aga kodanik Kõrvits siin, on selle keskel elanud. "Kohutavalt kihvt aeg oli," muheleb Kõrvits me vestluse ajal nii mõnegi korra ja viib meid siis oma lapsepõlve kodu õuele Luise tänaval, kuhu pesamuna Harry üks kolmest vanemast vennast 50 aastat tagasi kaks kaske istutas.

Milline laps siin õues möllas, kuhu kippus ja kelleks ihkas? Ja kuidas sai temast meie jaoks nii mitmes mõttes sümbol - olgu telesaateks siis Kõige suurem sõber, Kitsas King või Rock Hoteli laulud. Ja mida Harry Kõrvits ise eeskujudest, iidoliks olemisest ja kasvatamisest peab?

Pikka intervjuud saab lugeda juba homme, laupäevalehest LP!