Helene Vannari homses LP-s: noored näitlejad oleksid kurvad, kui neid ootaks ees minu saatus
Pisikest ühetoalist korterit täidab saabudes õunakoogi kaneeline hõng ja pisikest kasvu rõõmsatujuline Vannari keedab külalistele kohvi. „Mul on siin selline kardemon, mida panen kohvi peale. Kas te olete kunagi sellist jooki proovinud?” uurib ta külalistelt. Nimelt käis Vannari kümme aastat tagasi vaatamas etendust „Keeleuuenduse lõpmatu kurv”, kus publikule jagati kohvi. Jook osutus nii maitsvaks, et Vannari uuris lavataguselt neiult välja kohvi salapärase koostise ja võttis kardemoni igapäevasesse kasutusse. Nagu kardemon on enamik asju Vannari ellu tulnud teatri kaudu.
See vihmane lõunapoolik Tallinna äärelinnas õdusa ja voolava jutuga perenaisega ei taha aga kuidagi kokku minna selle Helene Vannariga, keda oleme harjunud teatrilaval või teleekraanil nägema. „Jah, mul meeldib kurje krõnkse mutte mängida,” muigab Vannari võrdluse peale. Üleüldse leiab Valgetähe IV klassi teenetemärgi kavaler, et ta ei ole oma tööga kuigivõrd suutnud inimeste südametesse tungida. Vähe sellest, jutu sisse pillab ta isegi lause, et kui mõni noor ja algaja näitleja näeks tulevikku ette ja teaks, et teda ootab ees Helene Vannari saatus, oleks ta vist väga kurb.
Miks ometi kurb? Olete ju oma 40 tööaastaga Linnateatri staažikaim näitleja.
Eks ikka kuuled, et räägitakse, et tahaks ikka suurt osa. Ma vist isegi ei mõelnud nii. Mulle meeldisid karakterrollid. Erinevad kujud. Tänapäeval räägitakse palju, et pole vaja end niivõrd muuta või mingit karakterit etendada. Minu arust ikkagi on. Mida erinevam sa oled, seda parem. Et inimesed tulevad teatrisse ja näevad iga kord su juures uusi ja isesuguseid värve. Ma ei tea, kas ma olen seda suutnud, aga tahtnud olen küll.
Praegu on esimene karakterroll, mis inimestel teie puhul pähe torkab, vist hoopis ülimenukast teleseriaalist „ENSV”.
Mind teatakse nüüd jah selle hullu Aino Kessneri kaudu „ENSV-st”. Teatriroll sünnib palju pikema töö tulemusel, palju suuremate piinade ja valudega. Seriaalitöö on pinnapealne. Aga rahva jaoks tõesti… Ainult teatris mängides juhtus ikka väga harva, et keegi minuga tänaval rääkima tuli. Ma ei olnud eriti inimeste südames. Aga nüüd tõesti kõnetatakse bussis ja poes.
Mul on siin majas üks väga tore proua, 83-aastane. Kui ma ära sõidan, siis ta võtab ikka mu posti ja oleme ka ajalehte jaganud. Eks ta vaatas nüüd ka seda „ENSV-d” ja ütles: „Jumal, aga te olete ju täiesti teistsugune!” Minu arust ongi see kõige toredam ja vajalikum, et näitleja on oma tööd tehes teistmoodi kui igapäevaelus. Mina ei poolda seda, et mängid alati iseennast. Ma olen ju väikest kasvu, aga olen tihti saanud selliseid rolle, mis on kirjutatud võimsatele naisele, kes tulevad ja panevad asjad paika. Kasvõi „Tões ja õiguses” oli mul selline osa: proua Malberg, kelle õlul oli kogu Mauruse kooli majapidamine. Selline võimukas osa. Siis lihtsalt peab endast selle jõulisuse välja pigistama.
Peate end igapäevaselt jõuliseks naiseks?
Ei pea. Ma olen igavene argpüks ja hädaldaja. Aga ma nägin ka oma ema pealt, et vanemas eas inimesed muutuvad kuidagi kangemaks. Kui inimene on elus pidanud alluma ühele või teisele või pole saanud teha seda, mida tahaks, siis vanemas eas tahavad nad justkui kuidagi näidata, et neil on ka õigused ja põhimõtted ning neid ei pea enam häbenema. Ma ütlen, et nii vana on hea olla, sest sa ei pea enam mitte kellelegi meeldima.
Pikka intervjuud Helene Vannariga loe juba homme ilmuvast LP-st!
