Helgi ise on tagasihoidlikkuse musternäide. „Oi, ma ei armasta intervjuusid kohe üldse”, „Mul ei ole midagi tarka öelda”, „Ma kardan selliseid asju, sest pärast põen iga öeldud lauset!” Tuleb olla järjekindel ja kinnitada: Helgi Sallo suur austajaskond väärib lugupeetud näitleja ja laulja ütlemisi ja mõtteid. Eriti vana-aastaõhtul.

Helgi, me peame rääkima teie tütrest Liina Vahtrikust, kes end Eesti vaatajale näosaates hiilgavalt tutvustas. Kas tütre menu üllatas teid?
Saade saate haaval hakkas Liina mulle järjest enam meeldima. Tundsin, et avastan oma last täiesti uue nurga alt, ja olen pahviks löödud sellest, kui andekas laps mul on. Pärast finaalsaadet mõtlesin: oleks ta isa veel elus, võiksime teineteisel kätt suruda ja öelda: see tegu on meil hästi õnnestunud.

Nii mõtlesid paljud, kes teda selles saates nägid. Teie olete Liinat tundnud 43 aastat. On ta kogu aeg olnud selline piirideta tulesäde?
Ma ei oskagi öelda, kummasse ta on läinud – kas minusse või oma isasse (Liina isa oli Estonia bariton Uno Heinapuu – I. V.). Liina juures meeldib mulle, et tal on olemas näitlejale haruldaselt vajalik omadus olla siin ja praegu, olla kohal. Kui ta lasteaias lumehelbekest mängis, siis ta tõesti uskus, et ongi sel hetkel lumehelbeke ja sajab maha. See on tema suur pluss, et ta ise nii väga usub sellesse, mida ta teeb.
Esimeses saates, kui Liina esitas Nana Mouskouri „Only Love’i”, nutsin lahinal. See oli midagi nii ilusat, et tuli tuhat mõtet, missugune patuasi see on, et looja on andnud inimesele sellise häälematerjali ja voolavuse – miks ta ei laula, miks ta ei kasuta seda?! Aga see on tema elu. Kui ta leiab, et see ei ole tema kutsumus, ei saa seda talle pahaks panna.

Kuidas on kulgenud teie omavaheline kokkukasvamine? Kas on saanud rohkem nalja või on elu olnud pigem tõsine?
Kui Liina sündis, sain kahe päeva pärast 31 ja olin parajasti teatris väga hõivatud. Olen tihti mõelnud, äkki jäi tal midagi puudu, kas tegin ikka kõike õigesti. Otseselt ei ole ma julgenud seda küsida, aga olen tema intervjuudest lugenud, et ta ei tundnud lapsepõlves millestki puudust. Ta oli mul väga palju teatris kaasas, istus üleval õmblejate juures nagu hiljem lapselaps Retigi, kellest õnneks näitlejat ei tulnud.
Liina on kunagi öelnud, et ta on tänulik emale selle eest, et lasin tal kasvada. Selle üle on mul pööraselt hea meel. Olen ise ka nii mõelnud. Kuna olen tugeva karakteri ja egoga inimene, poleks ma tahtnud teda ohjes hoida, sest ta on omaette isiksus ja täiesti erakordne inimene. Lasin tal endal piire kombata. Ta ei ole näiteks minu käest kordagi vitsa saanud. Meil oli vits küll kapi otsas, aga piisas, kui mu pilk läks üles kapile ja Liina käitumine muutus kohe. Kui mõelda, milline õudne terrorist – last niimoodi hirmu all hoida! (Muheleb.) Aga ma ei mõelnud kunagi, et talle vitsa annan. Meil oli üks vanaprouast hoidja, kes küsis Liinalt, kas ema talle vahel ikka vitsa ka annab. Ja Liina vastas: „Ei, ema ei peksa mind.” „Aga kui sa sõna ei kuula ja kõvasti jonnid?” päris hoidja edasi. „Siis ema räägib minuga,” vastas Liina. „Aga kui see ei aita, siis ikka annab ju?” „Siis räägib ema minuga veel kord,” täiendas Liina. No kas saab olla oma lapselt paremat tunnustust ja kiitust!

Helgi Sallo elu kõige avameelsemat intervjuud loe juba homme ilmuvast LP-st!