Helme-nimeline tont

Üks tont käib mööda arvamusartikleid ja selle tondi nimi on Mart Helme. Millegipärast on otsustatud inimesi veenda selles, et kui riigikogu presidenti ei vali, siis valijameeste kogus on jäme ots EKRE käes ja Mart Helme sisuliselt võitmatu. Ma tõesti ei mõista, millel selline veider hirm põhineb. Uskuda Helme võimalustesse valimiskogus tähendab uskuda, et pooled valijamehed on peast segased.

Hirmsale ennustusele otsitakse tuge minevikust ja vihjatakse 2001. aastale, kui valijamehed valisid Arnold Rüütli koalitsiooni kiuste presidendiks. Kuid Arnold Rüütel pole Mart Helme. Arnold Rüütel pole kunagi paistnud ohtlik ega tülikas, vastupidi, ta on vagur ja hea. Rüütli presidendiks saamine tundus 2001. aastal paljudele kohatu mitte sellepärast, nagu kujutanuks ta Eestile mingit ohtu, vaid seetõttu, et Rüütel oli olemuselt minevikumees. Aeg oli edasi läinud! Pöörduda pärast Lennart Merit tagasi Arnold Rüütli juurde oli samm tagasi. Kui kevadel soojaks läheb, tuleb välja otsida ilmaga sobivad riided, mitte klammerduda vana palitu külge, olgu see kuitahes armas.

Jõuluvana on alati populaarsem kui füürer. Kui on valida Helme ja kellegi teise vahel, võidab ilmselgelt see teine.

Iseenesest ei tee suvel talvepalituga käimine kellelegi kurja, nagu ei teinud midagi halba ka Arnold Rüütel. Mart Helmet ei saa temaga kuidagi võrrelda. Praegustel presidendivalimistel kehastavad minevikku pigem Siim Kallas ja Eiki Nestor. Nemad on need vanad palitud, turvalised ja mugavad valikud, nii nagu Arnold Rüütel 2001. aastal. Alalhoidlik valijamees, kes pelgab äkilisi muudatusi ja armastab seisvat vett, eelistab kahtlemata just kandidaate, kelle puhul on selge, et kõik jääb nii, nagu on. Aga mitte Mart Helmet, kes on lärmakas radikaal ja soovib mõnusalt sisse istutud maailma pahupidi pöörata. Isegi kui EKRE huilgav retoorika valijamehe alateadvuse pimeduses mingeid mõnuaistinguid esile kutsub, ehmuks ta reaalses valimissituatsioonis segadusi tõotava tuleviku ees tagasi. Äärmuslikkus ei müü. On üsna tõenäoline, et valimiskogul ei jätku püssirohtu selleks, et toetada Allar Jõksi suguseid kandidaate, kes kuulutavad värskeid tuuli, ent neil pole ka vähimatki soovi valida EKRE õhutatud tormi. Valijamees ihkab just kedagi Arnold Rüütli sugust, lahket ja vaga, ning neile kriteeriumitele vastavaid kandidaate on päris mitu. Jõuluvana on alati populaarsem kui füürer. Kui on valida Helme ja kellegi teise vahel, võidab ilmselgelt see teine.

Ausalt öeldes on väheusutav, et säärase dilemmani üldse jõutakse, küllap pudeneb EKRE kandidaat konkurentsist juba varem. Tondijutte on tore rääkida, nendega saab pisemaid ja rumalamaid vaos hoida. (Kui sa kohe magama ei jää, siis tuleb karu ja kütab su selja kuumaks! Kui sa meie erakonna kandidaati ei toeta, siis saab Helme presidendiks!) Aastaid kasutati hirmutamiseks Savisaart, aga tema on juba nii väetiks jäänud, et keegi ei karda teda. Nüüd on siis uus koll. Aga temagi pole tegelikult üleloomulik olend, vaid lihtsalt üks üle pea heidetud voodilina.