Su muusikat kuulates püüdsin avastada, kas mõni lugu või plaat on ka n-ö tumeda või nukra aja looming. Ei leidnud.
Ei, niisugust värki mul pole. Ma ei ole niisugust plaati teinud, et joon kodus üksi viskit ja kirjutan karmi muusikat. Kui on kehv olla ja tuju ei ole, ma pilli ei puutugi. Ühtegi lugu ma siis küll ei tee.
Võimalik, et see kurvem emotsioon tuleb kunagi aastaid hiljem mõnd lugu kirjutades välja. Aga üldiselt mitte. Elan oma tunded läbi ilma neist mingit lugu tegemata.

Sul ei ole olnud ka sellist eluperioodi nagu mõnel su kolleegil, et paned pikalt ja ohjeldamatult tina?
Sellist jama pole mul tõesti olnud. Emotsionaalsetest raskustest saan üle. Mulle meeldib raskel hetkel mõelda vana kooli artisti eetikale ja käituda selle järgi. Paned esinemisriided selga ja lihtsalt lähed lavale. Sul on ümber vennad-bändikaaslased, nad on sada prossa su seljataga. Ja kõik maailma mured, mis sind vaevata võivad, unustad selleks pooleteiseks tunniks ära. See on omamoodi profülaktika ja ravi korraga. Järgmine päev on järgmine päev, siis vaatad edasi, mis saab.
Muidugi, kui oleksin üksinda, oleks ilmselt teisiti. Kujutan päris hästi ette, miks suurtel välismaa artistidel ja tähtedel on teinekord emotsionaalselt väga keerulised seisud. Sest nad ongi üksi. On küll miljonite lemmikud, aga tegelikult üksi. Neid ümbritseb tohutu hulk õlalepatsutajaid ehk n-ö ostetud sõpru, aga päris suheteks pole aega.
Mina olen kõik sellised inimesed enda ümbert kaotanud – ei viitsi suhelda inimestega, kes mulle midagi ei tähenda. Teretuttavaid on muidugi ka. Aga põhilised on siiski inimesed, kellele võin igal kellaajal ja igal juhul helistada – kui on mingi rõõm või mure jagada. Oma bändist ma ei räägigi. Meil on vähemalt igal nädalavahetusel – tegelikult sagedaminigi – võimalik koos käia ja kõigest rääkida. Eks bänd ole natuke ka klubi eest.
Mis on väga tähtis: mul on ju pere, mul on kodus tugev toetus asjadele, mida teen. Kui läheksin koju ja mind ei ootaks seal keegi, siis võib-olla mõtleks tõesti, et näed, kriitikud ei kiida mind piisavalt.

Mida tähendab sinusuguse hõivatud muusiku jaoks pere?
See tähendab tuge. Kui tuled näiteks pühapäeva varahommikul mängult, rampväsinud ja tühi, siis koju jõudes tead, et kõik on korras. Sul on võimalus elada oma elu. Räägid abikaasaga, räägid lapsega – viid ta kooli, trenni… Paljude väikeste asjade kaudu tuleb kokku suur ja oluline asi.

Oled oma raamatus avaldanud päris mitu suurt fotot, kus olete Beritiga. Ta on sulle abikaasa ja ühise lapse ema. Kes veel?
Jah, ta on kõik see, mis ütlesid. Pluss veel, et ta on mu parim sõber. Teeme kõiki asju koos, oleme üldse palju koos. Nii töö ajal kui ka vabal ajal. Ei kujutagi eriti ette, kuidas see elu teisiti olla võiks. Kui kokkuvõtvalt öelda, siis meil ongi selline suurte tähtedega kooselu. Ju see peab siis olema võimas side, et jaksame ja tahame nii palju koos olla.

Sellist naist leida, kes bändimehele sobib, on vist haruldane?
Seda kindlasti.

Avameelset intervjuud Hendrik Sal-Salleriga saad lugeda juba homme ilmuvast LP-st!