Hendrik Toompere juunior homses LP-s: jõmmi maailmatunnetus on mõneti väga võluv
Vestleme Hendrik Toomperega (29) Kadrioru pargis. Kõnnime mööda radu, kus noor isa armastab oma neljakuulise tütre Herminega jalutamas käia ja nagu ta ise ütleb: ennast liigutades oma sisemist peenramaad korras hoida. Peale esimese peaosa filmis „Päevad, mis ajasid segadusse” on Hendrikul käsil tema jaoks seni mahukaim lavastajatöö. 24. aprillil esietendub Draamateatri suures saalis „Väljaheitmine ehk Ühe õuna kroonika”, mis räägib põletavast ja valusast teemast: emigratsioonist ja immigratsioonist. „Eriti veel lapsevanemana hakkad mõtlema, et ehitad seda maailma oma lapsele. Seega ma pean sellest maailmast ka oma töödes rääkima, seda analüüsima, tõlgendama ja kritiseerima, kui vaja,” ütleb Hendrik.
Sinu tegelane Allar on filmis lihtsast elust pärit maapoiss. Sina oled Eesti mõistes tuntud ja austatud perekonnast. Kas tundsid filmi tehes suurt erinevust?
See, et mu isa on näitleja ja lavastaja, on kindlasti midagi muutnud. Aga nagu ma aru saan, siis 1990-ndatel, kui Eesti taasiseseisvus, olid ju tegelikult kõik ühel lähtepositsioonil. Ma mäletan, et seda vaesust ikka oli. Arvan, et sellega on praktiliselt iga eestlane kokku puutunud. Oleme kõik siin üsna põimunud. Meil ei ole seisuseid. Võib-olla kunagi tekivad, aga praegu on nii, et näpud mullas ja Gucci kingad jalas – kõik on segamini.
Kui suur on olnud sinu isiklik kokkupuude depressiivsete maapiirkondade ja jõmmikeskkonnaga?
Väikestes kohtades oli pidev peksasaamise hirm. Miskipärast oli sageli nii, et kui ilmus uus nägu, leidus kohe ka mõni mees, kes soovis selle näo segi lüüa. Ei saa öelda, et ma kapslis oleksin elanud. Mis sest, et laps, ikka näed ja kuuled, mis sinu ümber toimub. Mul on üks maakodu Väike-Maarja kandis ja teine Kuusalu juures. Eks seal puutusin selle maailmaga rohkem kokku. Mäletan, et poistel oli kõigil ühesugune soeng. Väike-Maarja juuksuril oli kantpeade lõikamiseks lausa spetsiaalne kamm. Aeg-ajalt võis kuulda hirmujutte arveteklaarimisest. Klaarisid nii noored kui ka vanad, nii politsei kui ka pätid. Mäletan ka seda, et polnud sugugi lihtne vahet teha, kumb see pätt ja kumb see politseinik lõpuks on.
On see jõmm kunagi sinuski välja löönud?
Eks aeg-ajalt ikka on. Ma usun, et üks pisike jõmm on meis kõigis peidus. Jõmmi maailmatunnetus on mingi koha pealt väga võluv. Selline äärmuslik ükskõiksus keskkonna ja tuleviku vastu. Just selles ükskõiksuses on mingi vabadus ja hullumeelsus, mille järgi kõik kohati ihaleme. Näiteks saad teinekord sõpradega kokku, teed nalja, kuulad muusikat ja pidutsed, nii nagu homset polekski. Muidugi, kui see jõmlus on valdav, siis võib see olla väga lõhkuv ja rusuv. Aga teinekord tahame end ikka vabalt tunda ja lõdvaks lasta. See on üks võimalus argipäevast puhata.
