Neli päeva hiljem andis lavastaja uue sissekandega teada, et ema peab ootama. Et matus viibib, sest poja karjäär tuli vahele. Ühtegi etendust vahele ei jäänud, esietenduski toimus ja Nepali teatrifestivalile tuli sõita. Edukalt turneelt naastes langetas poeg ema urni ees igaveses vaikuses pea, pakkus peielistele omaenese väljamõeldud reklaamlausega müüdud saareriigi viina, ja astus vaid paar tundi hiljem Draamateatris oma monoetendusega täissaali ette.

Kuidas ta suudab? Kas ta siis üldse ei leina? Või ongi niimoodi kergem leinata? Me kõik oleksime ju mõistnud, kui etendused oleksid ära jäänud.

Kuid ei jäänud. Ervin Õunapuu kirjutatud tükk kandis nime „Soolo” ja Hendrik oli ise enese lavastaja. Pärast etendust viis Tiia Kriisa lavale suure punase roosi, Lauri Saatpalu plaksutas, Rein Lang vaikis ja Merle Karusoo helistas hiljem.

Kolme päeva pärast oli Hendrik valmis varem kokkulepitud intervjuuks.

Tellijana saad lugeda ka neid artikleid:
Sinu vihjest võib saada uudis

Olulist sündmust märgates tee pilt või video ja saada Delfisse. Vaatame vihje üle ja jagame sinu märkamist Eestiga. Saada vihje:

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid