Henrik Kalmet homses LP-s: ka näitlejad peaksid ühiskondlikes asjades rohkem kaasa rääkima
Linnateatri kõrgete lagedega proovisaalis elust ja ühiskonnast rääkides tõdeb Henrik, et kui end kokku võtta ja probleemidega tegeleda, ei ole miski võimatu. Alkoholivastaste kampaaniate, avaliku kooseluseaduse pooldaja ja valimiste valvuri kogemuse põhjal teab ta, et oma arvamuse avaldamine ei ole kunagi lihtne. Enda erilistesse olukordadesse panemine annab aga julgust juurde ja kui on juba võimalus oma seisukohti avalikus arutelus kaitsta, tuleb seda ka kasutada.
Kas sulle ei tundu, et ühiskond on muutunud liiga tõsiseks? Eestlaste huumor on olnud väga eneseirooniline, aga nüüd võetakse kõike väga hinge.
Tundub küll. Kardan, et see võib tulla sellest, mis kehtib ka üksikisiku kohta: kui sa tunned ennast kindlalt ja hästi, siis ei löö mingi tögav huumor sind rivist välja. Aga kui oled ise ebakindel, mingi konkreetne küsimus tekitab komplekse ja keegi selle kohta midagi ütleb, siis on väga raske seda kergelt võtta. Arvan, et oleme jõudnud sellisesse punkti, et olukord on ebakindel. Näiteks reaktsioon „Tujurikkuja“ laulule näitab, et see, millele tähelepanu juhitakse, on reaalne probleem. Kui ühiskonnas sallimatuse probleemi poleks, siis inimesed naeraksid ega oleks mingit furoori tekkinud.
Nii Kinoteatri kui ka „Tujurikkuja” viimaseid ülesastumisi vaadates on jäänud mulje, et koomikud ei töga enam riiki ja võimu, nagu see on alati olnud, vaid pigem räägivad võimuga kaasa. Ka sina rääkisid saates „Aastavahetus Kinoteatriga” töö- ja tervishoiuminister Jevgeni Ossinovskiga alkoholipoliitikast. Mida sellest arvata?
Minu jaoks on alkoholipoliitika puhul väga oluline kaasa rääkida. Tihti üritatakse jätta muljet, et kusagil langetatakse mingeid otsuseid meie eest. Justkui meil poleks võimalik sõna sekka öelda ja otsused ei peegelda rahva tahet. Kui mul on võimalus, siis tahan näidata, et mina olen see reaalne inimene, kes toetab mingit poliitikat – kõnealusel juhul siis alkoholipoliitika karmistamist. Võib-olla on mõnel seda sõnumit meiesuguste inimeste abiga lihtsam vastu võtta. Kui me „Tujurikkujas” või Kinoteatris nii ütleme, on seda võib-olla lihtsam mõista kui näiteks valitsuse pressikonverentsil.
Ei ole kuigi palju näitlejaid, kes väljaspool lava nii aktiivselt sõna võtaksid.
Sest see on väga hirmutav. Tegelikult ei ole see ka näitlejale lihtne ega omane. Kui vaatame näitlemise ajalugu, siis enamasti esitab näitleja laval ikkagi mingit rolli ja kellegi teise sõnu. See on traditsioon, kust tuleme. Praegu on see küll muutuma hakanud, aga näitleja räägib ikka väga harva iseendana. Võib-olla seepärast võtavadki just koomikud tihtipeale sõna. Kui võtta siia kõrvale näiteks stand-up, siis seal on ju teisiti. Seal sa räägid algusest peale iseendana. Eks see julgus oma mõtteid väljendada tuleb kogemusega.
