Henrik Kalmet homses LP-s: terve organismi üks alustingimusi on see, kas sul on eneseiroonia

Pea kolm aastat tagasi astus noor mees telemaja neljandas stuudios esimest korda kaamerate ette, püstijalakoomikuna. Naljakas oli juba enne, kui näitleja suu avas, sest ta jalg oli kipsis. Laval seisis ta kui oma noorema venna soojendusesineja. See oli Kinoteatri algus ja koomik Henrik Kalmet, praegune Linnateatri näitleja.

Paremini kui teatrilavalt teame Henrikut telerist või hoopis rahvakogult ja arvamusfestivalilt ning läinud pühapäeval Toompeal olnud meeleavalduselt. Henrik oli meeleavaldusel see roosade õhupallidega munk, kes ühe euro eest tonsuuri (mungale iseloomulik lagipea-juustelõikus) pakkus.

Ka narrikuvand on pärit keskajast, kus ta roll oli Euroopa õukondades meelt lahutada. Ent narr ei ole tola, vaid laia silmaringiga isik, kel on ühiskonnast oma arvamus ja arusaam. Narr on väga Henriku moodi. Vähemalt täna.

"Kunagi aga, kui ma olen vana, siis olen uhke selle üle, et mu lapselastel on kõigil kodus raamaturiiulid ja et saan neile öelda: olin esimesel arvamusfestivalil, olin rahvakogul ja nägin, kuidas seda korraldati ja et ma tundsin neid inimesi, kes võtsid vastu kooseluseaduse," kirjeldab Henrik vana narri unistust.

Kas on aga lootust, et vürtsipoisist kunagi jäädavalt tõsine mees saab?
"See on mäng kahe poolega: vürtsitamise eeldus on, et ma asjadest siiski ka aru saan. Ei mängi ma ju niisama lambist lihtsalt lolli. Ja ka selle intervjuuga nõustusin just selle pärast, et sa ei palunud mul pulli teha, vaid me saime rahulikult tõsisetest asjadest rääkida," ütleb Henrik enam kui tunni pikkuse vestluse lõpetuseks.

Mida Hendrik Kalmet perekonnast rääkis, kuidas suhtub ta naeru, traditsioonidesse, meeleavaldamistesse, narri- ja mungarüüsse ning miks läks ta roosade õhupallidega läinud pühapäeval Toompeale, selles saab lugeda juba homme, laupäevalehest LP!