Homme laupäevalehes LP: Lenna Kuurmaa avameelselt õnnest ja olemisest
16-aastasena keskkoolipingist peaaegu otse Euroopa tuurile kihutanud tüdruk on tänaseks õppinud nii elult, suhetelt, muusikalt, näitlemiselt kui ka oma pea üheksakuuselt tütrelt Amilt (rõhk i-l). Ta tahab oma tütrele edasi anda samu asju, mida andis talle tema ema. Ta tahab oma tütrele suurt ja sooja ühtehoidvat perekonda ja eelistab lavadele lapse seltskonda, vähemalt suveni. Ami on Lenna elus ja mõtetes praegu kindlal esikohal.
Kõige tähtsam, mida Lenna oma õnnelikust ja turvalisest lapsepõlvest saati on teadnud, on see, et headus võidab alati kurjuse. Ta kuklale on tätoveeritud „omnia vincit amor” mis tähendab, et armastus võidab kõik. Sellesse Lenna usub ja see paistab temast väga hästi välja.
Räägime Setumaast ka. Pole just tavaline, et 25-aastane noorik ostab endale teise Eesti otsa talukoha. Tavaliselt ostetakse kingi või reise. Sina ostsid talu.
Ju siis oli mul sellist kohta vaja. Nägin võimalust oma aega, armastust, raha ja kõike sinna alla panna. See tundus mulle mõttekam kui kingade ostmine. Reisinud olen ka juba päris palju ja tundus, et on vaja kohta, kuhu juured istutada ja end maha laadida. Juured on mulle hästi olulised.
See on sinu isiklik projekt?
Jaa, see oli minu enda hullus. See on õige küll, mul on olnud vabadus lapsepõlvest peale, küll ohutuse piirides – võimalus minna ja teha, mis pähe on tulnud. Ka selle taluga oli nii. Olin 25 ja võisin ise otsustada, aga ema ja vend olid ehmunud: „Appikene! Kuhu sa endale maja ostad? Sa ei jõua sinna mitte kunagi, sul on ju nii tihe graafik!” Mis on kõik väga loogiline, aga tegelikult ma ikkagi jõuan sinna. Kui sa tahad, siis sa jõuad, see on kuldreegel. Sest siis sa lihtsalt teed selle võimalikuks.
Loe pikemalt homsest laupäevalehest LP!
