Homme laupäevalehes LP: Lili Milani, kõva hooga noor teadlane
Tavapärane on, et kui tuleb juttu mõne naise edukast karjäärist, siis loetletakse selle kõrvale kurvalt pere ja eraelu valdkonnas toodud ohvreid. Või vastupidi – naised, kelle südamesoov on olnud lastele pühenduda, armastavad ikka aeg-ajalt susata, et mis kõik neist oleks võinud saada, kui nad ometigi oma karjäärile pühendunuks.
Loomulikult on ka hulk erandeid, üllatavaid ülesaavutajaid, kes tekitavad kõrvaltvaatajais lausa hirmuga segatud kadedust: kuidas ta ometi jõuab?
Tõepoolest, kuidas on võimalik siirduda Tartu ülikooli bakalaureuseõppest Uppsala ülikooli doktorantuuri, sealjuures magistriõpet formaalselt läbimata, sünnitada kaks last, juhtida geenivaramu tuumiklaborit ja avaldada kahe aasta jooksul 20 teadusartiklit?
Hiljuti noore teadlase preemia saanud Lili Milaniga (33) rääkides saab selgeks, et see kõik on võimalik, kuid ainult tänu koostööle ja toetavale tugivõrgustikule. Koostöö vanematega, kes on igal vajalikul hetkel appi tulnud ja toetanud. Koostöö abikaasaga, kes on pidanud naise teadustööd olulisemaks kui oma karjääri. Koostöö tarkade ja toredate kolleegidega. „Ega ma ju üksi neid kõiki teadusartikleid kirjutanud pole,” ei lase noor teadur ennast kõrvust tõsta.
