Kui peaksid vastama ankeediküsimustele, siis millise variandi valiksid – olen õnnelik, eluga enamvähem rahul või käib kah?
Einoh, kahtlemata õnnelik! Muidugi! Tööalaselt ja igas mõttes. Aga inimene, ükskõik kui õnnelik ta ka poleks, on ikka rahulolematu. Ikka sa leiad, et mõni asi võiks parem olla. Nii, et selles mõttes ma mingis õndsas rahus ei ela. Aga seda ütlen küll, et kui öeldakse, et õnn on tagantjärele ära tuntav, siis minuga hetkel nii ei ole. Ma tunnen selle praegu ära. Juba see iga – 33 – on õnnelik. Mulle meeldib see vanus. Ma tohutult ootasin seda iga, kui olin teismeline. Mulle ei meeldinud olla 17, tahtsin olla juba 25.

Millal see õnnestumiste ajastu algas?
See algas valikutest ehk sellest, mis kujundas mu elu. See oli otsus, et minu elu peab olema teater. Suur osa sellest on Elmo Nüganenil, minu kursusejuhendajal kes mind lavakooli vastu võttis. Mine tea, keegi teine poleks võibolla võtnud, poleks olnud tema tüüp. Saatus on ju ka see, et ma nüüd Linnateatris töötan. Siinkohal oleks kõik võinud teisiti minna, sest Roman Baskin kutsus mind tollal Vanalinnastuudiosse. Ma päris tõsiselt mõtlesin, kas minna või ei, olin kaua kahevahel. Ja kui nüüd mõelda, et seda teatrit enam ei ole, siis siit on näha, et valikud elus on saatuslikud. Minu unistused on täitunud 150 protsenti! Ja kui sulle veel makstakse ka selle eest, mis sulle tõesti meeldib, kui sul on tööl huvitavad väljakutsed ja kui sul on pere, mis on üldse kõige-kõige tähtsam siin elus, siis patt oleks midagi ette heita.

Pikemat intervjuud saad lugeda juba homsest laupäevalehest LP!