HOMSES LAUPÄEVALEHES LP: Jaak Prints: ju ma põlen kõrgema leegiga. Kauaks tahti jätkub, ei tea

„Trupp, kelle seas ma teatrit teha tahtsin ja oskasin, lagunes... Üksnes raha teenimise eesmärgil ja muid põhjendusi õigustuseks tuues ma teatrit teha ei suudaks,” tunnistab endine NO99 teatri näitleja Jaak Prints.

Kogu nädala, kui seda intervjuud kild killu ja päev päeva haaval kokku paneme, jookseb Jaak Prints (34) filmivõtetelt otse jalgpallimängule, sealt omakorda Arvamusfestivalile vihakõne paneeli juhtima ja seejärel monotüki „Kodumaa karjed” taastusproovi. Säärane hõivatus ei tule üllatusena neile, kelle jaoks on Jaak Prints tuntud eelkõige näitlejana. Praegu seisab Jaagul ees veel kümmekond monoetendust. Siis on teatriga kõik. Kas me teda veel kunagi laval näha saame, ei tea keegi. Ka ta ise mitte. Ta jätab hetkeks pardifilee söömise ja meie vestluse pooleli, et silmitseda restorani akna taga igapäevases tormlemises mööduvaid inimesi.

Jaak Prints on huvitav tüüp. Kui kohtume, tõstab ta esimese asjana intervjuuks ette valmistatud küsimused kõrvale ja sõnab: „Las ma räägin sulle natuke endast. Siis saad otsustada, mida küsid ja mida mitte.” Pärast temaga kohtumist ei imesta ma, miks ta on oma näitlejakarjääri jooksul andnud ainult kolm intervjuud. Ta nimelt ei näe meedias „lajatamisel” ja oma arvamuse avaldamisel suurt mõtet. Aga kui ta on selle juba ette võtnud, nõuab Jaak äärmuslikku täpsust ja sügavuti minekut. Täpselt seda, mida teatrikriitikud on nimetanud Jaak Printsi näitlemisoskuse suureks plussiks.

Olete nüüdseks juba kolm korda Arvamusfestivalil üles astunud, nii näitleja kui ka vestlusringi moderaatorina. Teile on oluline ühiskonna murede teemal sõna võtta?

Jah, aga selles pole midagi erilist. Tänapäeval võtavad kõik sõna, igal pool ja iga kell. Kui varem arvati pigem omaette, pere ringis või saunas, siis nüüd on platvormid, millega igaüks saab avalikkusse siseneda. See pole muidugi halb, aga see pole ka plekitult hea, sest nagu jalgpall on õpetanud: sa võid lõputult omavahel sööte jagada, aga lõpuks peab olema keegi, kes söödud realiseerib ja värava lööb. Pealegi on arvamine muutunud abstraktseks. Inimesed, ka mina, väljendavad teiste inimeste kohta arvamust anonüümselt, nendega kokku puutumata. Minnakse netti või koondutakse rühmadesse ja massidesse ning sealt siis tulistatakse. Minu arvates toimub elu pigem rohujuuretasandil. Miitingud ja laulupeod kellegi poolt või vastu jäävad üleüldiseks. Empaatia saab võimaluse ainult siis, kui kohtun kellegagi silmast silma. Väga raske on kellelegi öelda, et „Sa oled must, näitan sulle ust”, kui too inimene istub su vastas. Inimesed on tavaliselt meeldivamad kui ettekujutus neist. Samal põhjusel on raske öelda „Sa oled nats” kellelegi, kellega oled samas toas. Arvamuste vohamisega on ühtlasi toimunud anonüümsuse, seeläbi ka brutaalsuse ja agressiivsuse kasv. Ma ei näe, et avalikus ruumis oleks dialoogi, on monoloogide kuulipildurid. Dialoog on võimalik pigem kahetoalises korteris koos „teisega” elades ja vannituba jagades. Ainult koos kempsujärjekorras seistes idaneb lootus empaatiaks.

Mis teid siis häirib?

Ma ei oska seda täpselt sõnastada, aga kirge ja sellest tulenevat pühendumist on väheks jäänud. Sellesse, mida tehakse, ei minda sisse kirega – lõpuni, absoluutselt. Sellist süüvimatust kohtab kõikjal, mitte ainult teatris ja staadionil. Minuvanused ja nooremadki proovivad olla pigem n-ö head inimesed, maakodude ja kõige muuga. Otsitakse lähedust loodusega, kõneldakse ligimesearmastusest, hinnatakse elu ilusaid pisiasju, tegeletakse lastega rohkem, kui meie vanemad meiega tegelesid, tervitades kallistatakse, loomi ei sööda. Ja nii edasi. See kõik on väga tore. Aga. Gaasipliidil oleks nagu leek maha keeratud. Väga palju, kohutavalt palju on ümarust ja mugavust. Teatriski hakkab see silma.

Olen lapsest saadik vaadanud palju teatrit ja seda maksimalismi, millega vanasti Lutsepp või Krjukov paugutasid, praeguse umbes 30-aastaste põlvkonna esituses kuigi tihti ei kohta. Hoopis rohkem on lohakust, suvalisust, niisama mängimist. Ka jalgpallurite seas on sarnaseid ilminguid. Mõni on langenud eneseimetluse hella rüppe, mõnd kammitseb suutmatus kriitikat vastu võtta. Eks need ole mõneti seotud. Kellele meist ei meeldiks mõelda endast kui lahedaimast mehest? „Miks sa seda mängu mängid?” tahaks küsida.

Kui teil oleks võimu ja õigust Eestis midagi muuta, siis mis see oleks?

Muudaksin seda, et kui istun keset ööd ja Eestimaad politseiauto tagaistmel ning ootan mulle kiiruse ületamise eest koostatava protokolli valmimist, ei peaks ma nägema, kuidas politseinik telefonis oma Facebooki kontol kondab.

Pikka intervjuu Jaak Printsiga loe juba homsest laupäevalehest LP.