Homses laupäevalehes LP: president Lennart Meri poegade ema Regina Meri elu avameelseim intervjuu
Uksekella vajutades ei tea ma proua Reginast palju muud, kui et ta on kahe poja – Mardi ja Kristjani – ema, ning et ta abiellus väga noorelt oma ülikoolikaaslase Lennart Meriga. Sedagi, et 30 aastat hiljem oli Regina lahutatud naine, kes otsis oma teed ning alustas lõpuks 55-aastasena uut elu Kanadas, Torontos. Ja et sellega Regina kannapöörded veel ei lõppenud, sest 15 aastat hiljem oli ta oma kohvritega sünnimaal tagasi.
Kindla käepigistusega, tugev ja ometi nii habras Regina palub koheselt enesele Gina öelda.
Väikses kahetoalises korteris on väga vaikne, olgugi, et see asub kesklinnas. Kõik aknad avanevad hoovi, rõdult näeb Regina otse noorema poja Kristjani koduakendesse ja keldris on viimase kolimise järel ootel veel nii mõnigi lahti pakkimata kast. Ühes neist on virn päevikud, milles kirjas Regina ja Meri elu lugu.
Milline küll võiks olla see raamat, mis neist kord sünnib? Usun, et sama sini-must-valge nagu Gina suure toa värvivalik, sama tähendusrikas kui need maalid, mis naisele pärast lahutust saatjaks said ja täpselt niisama värvikirev, kui need kümned kaunilt raamitud fotod armsatest ta kummutitel.
Järgnevat intervjuud tegime proua Ginaga kokku kaks nädalat, sest talle omase põhjalikkusega soovib ta mõttega harjuda ja seejärel endast mõned asjad välja kirjutada. Kuid siis läheb diktofon käima ja oma märkmetele toetudes ta alustab: meeldivalt käreda häälega, kaunis emakeeles, hooti sõnu rõhutades ja pause pidades… just nagu tegi seda tema abikaasa, kirjanik Lennart Meri.
Nüüd elab Regina vaikuses ja rahus. Üksinda. Kuid üksi olemine pole tema jaoks enam ammu piin või probleem. Elukogemus on ta selliseks vorminud.
Millised on siis Regina Meri elu enim mõjutanud hetked, meloodiad, maalid, mõtted, teod ja inimesed?
Tean, et mängisite klaverit. Kui teil oleks võimalik praegu klaveril mistahes muusikapala esitada, mida me kuuleksime ja miks?
Kolme teost ja just sellises järjekorras: mõnda Bachi fuugat, Mozarti klaverikontserti A-duur ja Ferenc Liszt’i „Liebestraum“ – tehniline ja kirglik teos. See viimane teos on eriti tähtis minu elus ka seepärast, et päeval, mil mängisin seda ülikooli aulas nägi mind Lennart, tulnud seminari raamatukogust, ja jäi ülevalt rõdult mind vaatama. Talle olevat tulnud seepeale mõte, mille ta peagi ka teoks tegi. Nimelt pöördus ta oma hea sõbra Eno Raua poole ja palus tal meid tutvustada. Eno seda ka tegi, kohtumiskohaks sai Werneri kohvik.
Millise Lennartiga te abiellusite?
Me tutvusimegi Werneri kohvikus – ta saabus sinna kaabus ja pikas mantlis, tumesinises kõrge kaelusega džempris. Pikk ja sirge. Tundus kohe kuidagi eriline, rääkis aeglaselt, huvitavalt, pausidega - igatahes köitis mind. Nii see meil algas.
Olin Lennartit tundnud umbes poolteist aastat, abiellumisest oli tema küll mitmel puhul juttu teinud, kuid minna ikka kahtlesin. Meil oli ka esimene kriis selle aja jooksul, miks, ei mäleta. Kuid abiellumiseks, mõtlesin, et olen liiga noor, alles 21 ja kolmandal kursusel – võiks ju ikka enne ülikooli ära lõpetada.
Aga 5. märtsil 1953, Stalini surmapäeval tuli Lennart ja ütles, et tema tahab seda päeva millegi ilusaga tähistada. Ütleski otse: „Teeme midagi, abiellume!“ Nii läksimegi perekonnaseisubüroosse, kus meie avaldus vaatamata suurele leinapäevale siiski vastu võeti. 21. märtsil olime me abielus.
Milline oli elu koos Lennart Meriga, miks "Armastuse laulu" saatel alanud teekond 30 aastat hiljem lõppes ja milliseks kujunesid Regina ja Lennarti edasised suhted - seda saab lugeda juba homsest laupäevalehest LP.
