Homses laupäevalehes LP tunnistab Kristi Kallas: Igatsen väga Eestit!
Siim ja Kristi Kallase kodu Viimsis asub kõrvalises tupiktänavas, kuhu on asja ainult siinsetel elanikel ja nende külalistel. Kui perekond Kallase kodu elutoa maast laeni klaasakendest välja vaadata, tunduks, nagu asuks maja maal, sest silmapiiri sisse jääb vaid lõpmatu kasemets. Kristi Kallas (64) räägib, et nad vaatasid kaks aastat tagasi kodu otsides ka Nõmme ja Pirita maju, ent esimeses olid pakkuda ainult liigpimedad krundid ja teisele asukohale ei hakanud rahahammas peale. „Pirital on kohutavad hinnad,“ tõdeb Kristi, kes kodu valikul pidas kõige olulisemaks avarust ja valgust – ja seda on nende Haabneeme 300-ruutmeetrises majas ning ümbritseval krundil küllaga.
Kristi Kallas on Brüsselist kodus käimas, et abistada mitmeks nädalaks Vietnamisse puhkusele sõitnud poja peret lapselaps Maria (5) hoidmisel. Meie külaskäigu ajal on Maria lasteaias ja Kristi on just ära saatnud mööblipaigaldajad, kes panid paika heledast puidust söögitoakapid. Viimsi kodu sisustamine on alles pooleli, sest Brüsselisse elama minnes kolisid Kallased kogu mööbli oma uude koju Euroopa südames. Täna on paari tagasitulekuni jäänud poolteist aastat ja Kristi loeb enda sõnul päevi – kaheksa aastat kodust ja kodumaast eemal oldud aja jooksul on igatsus paisunud nii suureks, et sellest rääkides valguvad Kristi silmad vett täis. Eestlaste kodust lahkumise jutte lugedes jääb vahest mulje, et välismaal hea eluga ära harjunud inimese ainus soov on sinna jääda. Kristi Kallas suudab paari veenva lausega ja üsna kiirelt selgeks teha, et selline mulje on väga vale.
Ma vist ei eksi, nähes teid siin ilusas avaras majas ringi askeldamas, kui ütlen, et põete üsna suurt koduigatsust?
Tahan väga Eestisse tagasi tulla. Nii pikk on olnud see äraoldud aeg, aitab juba. Brüsselis on kõik väga tore, kõik on hästi, aga kodumaa jääb kodumaaks. Mida kauem elad välismaal, seda suuremaks kodumaa patrioodiks muutud, mina vähemalt. Mul on nii valus lugeda siinsetest lehtedest, kuidas Eesti nagu ei oleks mitte midagi, justkui oleks siin nii halb elada. Võib-olla üheks põhjuseks on ka see, et euro tulekuga on numbrid muutunud nii väikeseks. Aga meil on vaja rohkem kannatust, Eesti elu on läinud palju paremaks ja läheb veelgi, kuid see võtab aega. Igas riigis on oma mured ja probleemid, kusagil ei ole paradiisi.
Mis on Eesti inimesega lahti, et ta nii palju vingub?
Me oleme veel vähe arenenud, nii noor riik. Vingumine oleks nagu moes. Kui sa ei vingu, siis polegi nagu õige eestlane. Mind puudutab see väga valusalt. Mul on raske lugeda inimeste arvamusi, et nii hullusid aegasid pole Eestis kunagi olnudki. No kuulge, mõelge ometi, mida elasid üle meie vanemad! Mu saksa keele õpetajast ema oli 25-aastane ja vanaema 45, kui mind kuuekuuse imikuna koos nendega loomavagunisse tõsteti ja Siberisse saadeti. Reis tundmatusse kestis kolm nädalat - olin kohale jõudes suremas.
Loe intervjuu täisversiooni homsest laupäevalehest LP.