Lõppev aasta tõi eestlastele tõdemuse, et tahame või ei taha – maailm on muutunud ja peame sellega kohanema. Mis teile 2015. aastast kõige rohkem meelde jääb?

Riina Raudne: Minu meelest on Eesti elu sel aastal mõjutanud kolm asja: esiteks valimised ja mingite muutuste mittetulemine. Teiseks muidugi pagulasteema, mis on teravalt päevakorda tõusnud ja avanud uued rinded, kuidas suhestume omavahel ja ka välismaailmaga. Ja kolmandaks jääb meelde see, et Kadri Simson ei saanud Keskerakonna juhiks. See on märgiline ja sel on omad mõjud, jällegi mingite muutuste mittetulemine. Sel aastal ei ole lahendusi nii selgelt näha, tuleb oodata ja veel kompida.

Marina Kaljurand: Sel aastal on Eestis rohkem aru saadud, et välismaailm puudutab meid iga päev. Kui varem tundus, et kuskil on sõjad, kriisid ja probleemid, siis lõppev aasta näitas, et terrorism ei ole meist kaugel. Siiani on see olnud õnnelik juhus, et keegi eestlastest pole siis olnud kontserdipaigas või lennukis. Aga terrorism on osa uuest normaalsusest. Mis ei tähenda, et peame sellega leppima, aga see mõjutab meid.
Täpselt samamoodi pagulased ja ränne – varem ju tundus, et sõda Süürias on kaugel ega puuduta meid. Aga nüüd on pagulased jõudnud meie piiridele ja esimesed neist võtame juba paari nädala jooksul vastu. Samuti sõda Ukrainas. Kõik, mis tundus seni arusaamatu välispoliitikana, millega tegelevad inimesed kusagil kaugel, mõjutab meid ning kohustab neil teemadel kaasa mõtlema ja rääkima. Ma pole välisministeeriumis töötatud 24 aasta jooksul tundnud nii suurt huvi välispoliitika vastu kui praegu, mis näitab, kui ühendatud me selles globaalses maailmas oleme.

Kristi Täht: Võib-olla see jääb meelde, et sattusin ootamatult Ernst & Youngi Eesti aasta ettevõtja finalistide hulka, kus oli 1500 kandidaati. Olin viie meeste juhitud ettevõttega finaalis. Auhinnagalal oli tore laval seista: mina ja üheksa meest. Mõni naine aeg-ajalt eksib sinna konkursile, aga muidu on ikka mehed ja mehed.

Meedias on negatiivseid uudiseid nii palju, et olen lõpetanud nende jälgimise, sest see ei anna mulle midagi. Hoolimata sellest, mis maailmas toimub, pean ju iga päev lapsele süüa andma, arveid maksma, firmat juhtima, mulle ei ole vaja juurde negatiivset mõtlemist. Püüan elada põhimõtte järgi, kas saan asju muuta või ei saa, ning kujundan vastavalt sellele suhtumise ja käitumise. Kui mõni Eesti ametnik koostab kabinetivaikuses seaduse, siis ei saa ma minna tema ukse taha ja öelda: see seadus ei sobi mulle, tehke ringi.
Teen asju, mis on rohkem minu võimuses. Ja kui Eesti riik otsustab ühel päeval, et meil on nüüd miinimumpalk 1000 eurot, siis minu piiksumine siin ei aita. Maksan ühe kuu palgad ära ja panen seejärel ettevõtte uksed kinni. Inimestel, kes sellises olukorras olema ei pea, on ju lihtne rääkida. Seadusi teevad ja muudavad meil need, kes ise ettevõtluses ei osale. Riigiametnik ei pea järgmisel päeval minu probleemidega toime tulema.

Helen Sildna: Oleme sel aastal jõudnud äratundmiseni, et pole vahet, kui väike on riik, oleme lahutamatu osa maailmast. Lisaks muret tekitavatele sõnumitele tõendavad seda ka väga positiivsed märgid meie kultuuriaastas. Aasta algas heade uudistega, et Eesti-Gruusia ühisfilm „Mandariinid” jõudis Oscari-nominatsioonini. See on üks näide paljudest asjadest, mida eestlased on edukalt teinud. Iga asi, mis tundub võimatu, on seda seni, kuni keegi tõestab vastupidist. Lõppev aasta oli muusika-aasta ja Arvo Pärdi juubeliaasta tõi siia muu hulgas ka Pärdi-Wilsoni „Aadama passiooni” – see tähendab, et pole oluline, kui pisike on riik, siin saab toimuda kogu maailma mõistes väga olulisi sündmusi. Iga aastaga saab selgemaks, et mida väiksem on riik, seda olulisem on igaühe panus ja kui palju mõjutavad üksiksiku teod riigi edasijõudmist. Iga initsiatiivi ja teo taga on inimene, tuleb vaid osata neid märgata ja hinnata.

Miks on eesliinil jätkuvalt liiga vähe naisi, kuidas lõhestunud ühiskonda taas liita, kas naiste hääl jäi sel aastal kõlama - nendel ja paljudel teistel teemadel peatume ümarlauavestluses juba homses LP-s!